Kolm p2eva enne koolitust Istanbulis

No vot. Ongi juba pea kolm n2dalat lennanud mööda ning vajunud kuhugi m6tter2nnakute ja kogemustepiiride v2lisesse laialivalguvasse ossa meie eludes. Kiirelt l2heb see aeg. Kiirelt. K6ige suurem ja erilisem kogemus on olnud selle aja jooksul kindlasti minu reis Istanbuli, mis kestis tervelt n2dala. Sirutus ühest laup2evast teise.

Reisi eesm2rgiks oli saabumiskoolitusest osa v6tmine. Koolitus ise kestis viis p2eva, aga otsustasime neiudega (Carla ja Suzanne, Saral ei lubatudki tulla, kuna tal oli see koolitus juba olnud) m6ni p2ev varem kohale minna, et linnast ka teistsugust muljet saada, inimestega kohtuda, diivanisurfamist harrastada ning Prantsusmaa Arenguagentuuris 2ra k2ia. Neiudel oli nimelt seal kohtumine, et arutada v6imaliku koostöö tingimusi koos Çankaya omavalitsusega.

Reis algas seega nagu öeldud laup2eval kuigi koolitus ise algas teisip2eval. Ööbimispaiga saime vaid ühep2evase etteteatamisega eelmisest Istanbuli reisist tuttava Melisa s6branna juurde. Melisa ise tuli ka meid tervitama ja ööbis seal samas. Ööbimispaik oli igatepidi armas. Saime kolme peale ühe toa ja kolme peale seal samas diivaniks/tooliks olnud tükkidest kokku pandud voodi. Minu jalad ulatusid küll üle 22re, aga sellest ei olnudki v2ga hullu. Sel 6htul olime korteris, tellisime endale koju toitu (muidugi kebabi), s6ime kr6psu, p2hkleid ja puuvilju ja j6ime maitsvaid jooke. M2ngisime m2ngu ‘Ma ei ole kunagi…’ ning saime üksteise elude kohta seet6ttu nii m6ndagi teada. 6htu möödus l6busalt.

J2rgmisel p2eval alustasime oma r2nnakut ühes v2ga odavas hommikusöögirestoranis. T2nu toredatele kohalikele, kelle juures me ööbisime, saime me teada ühe odavamatest, kuid siiski parematest restoranidest. Terve taldrikut2is erinevaid soolaseid ja ka magusaid saiapealseid ja k6rvalisi h6grutisi (tomat, kurk, mitu erinevat juustu, singiviilud, oliivid, oliivim22re, punane terav m22re, v6ı ja moos) maksis vaid 7,5 liiri. Mina soovisin lisaks veel şokolaadi ja mett oma saiadele lisada ning sain ka rohkem juustu ning maksin seet6ttu 9,5 liiri. Tuleb m2rkida, et see on ikka odavalt saadud, kui m6tleme Istanbuli hindade peale! Seal samas k6rval oli neid samasuguseid just eelk6ige hommikusöögile pühendatud restorane v2ga mitmeid ning kui j2rgmisel p2eval ühte teise kohta sisse astusime ja peaaegu juba istusime, siis m2rkasime, et nende hinnad on poole kallimad (15 liiri sama asja eest) ning l2ksime ikka oma eelmisel hommikul külastatud kohta tagasi. Kindel odav hind ning k6ik oli juba kinnitatult maitsev.

Aga tulles tagasi pühap2eva juurde. Kui k6ht oli kenasti t2is l2ksime edasi oma j2rgmisesse sihtkohta, milleks oli t2navakunstniku Banksy n2itus Global Karaköys. J2llegi, t2nu oma toredatele tuttavatele ja v66rustajatele olime me eelisolukorras. Kallis Bither, kelle juures me ööbisime, pidas v2ikesed l2bir22kimised oma tuttavatega (no küllap seal ikka suuri l2bir22kimisi ei olnudki, aga siiski!), kes seal töötasid ning me saime tasuta sisse, kuigi n2itus oleks muidu maksnud t2ispiletina 35 liiri ja 6pilasele 28 liiri, mis uskuge mind, on ühe vabatahtliku jaoks suur raha (para yok, para yok..)! Igatahes olime me v2ga 6nnelikud ja t2nulikud n2ituse külastamise v6imaluse eest. Ikkagi maailma mastaabiline kunstnik ja kunst. Mina nautisin v2ga ja samuti süvenesin palju rohkem, mida oli aru saada sellest, et kui mina olin alles poole peal, siis tuldi mulle ütlema, et teised on juba n2ituse l2bi k2inud ja ootavad v2ljas. Edaspidi tundsin küll pisut suuremat t6uget kiiremini liikuda, aga ei lasknud sel siiski oma elamust v2hemaks muuta. K6ige enam meeldisid mulle ruum milles olid laest alla riputatud T-s2rgid, millel oli graffiti ning ruum, milles olid ainult riiulitel kommid erinevates l2bipaistvates klaasist anumates. M6ndade kommide peal oli samuti kunst. Oleksin tahtnud hea meelega nii m6negi purgi kaant pisut pealt kergitada ja m6ne kommi suhu pista, aga hoidsin end ikka tagasi nagu üks tubli n2itusekülastaja kunagi. Veel olid suured lemmikud n2ituse l6puosas olevad suured seinamaalid. Tuletas mulle meelde iseenda suurt igatsust ja kirge millegi sarnasega tegeleda. Igal pool, kus n2en suuri tühje alasid tahaksid neid kohe millegagi t2itma hakata. Kuna n2ituse sisu ka kunst oli eelk6ige tarbimisühiskonna ja kapitalistliku valitsemisvormi vastane, siis oli n2ituse l6pus olevat v2ikest poeala v2ga ootamatu kohata. Jah, on inimesi, kes soovivad omale v2ikeseid m2lestusi soetada, aga mis eesm2rgil? Kas sel p6hjusel, et on lihtsalt ilus pilt peal? Kas sel eesm2rgil, et kunstnikku seel2bi toetada? Tahes-tahtmata on mul tunne, et nende ostude tulu ei l2he kohe mitte just nimelt kunstnikule. Ning kuidas see siis omavahel kokku sobib? Tarbimise vastane kunst ja seal samas l6pus pisikesi rohkem ja v2hem kasutuid asjakesi t2is pikitud poeala, mis hüüab: “Tarbi! Tarbi!”. Hind on vaid seet6ttu k6rgem, et asja peal on kunstniku nini v6i m6ni tema töödest. Sai osta pastakaid, pliiatseid, m2rkmikke, tasse, isegi pisikesi taburette ning viimaste hind kerkis üle 200 liiri! Minu jaoks t2ielik tobedus! Vaatasin seal pisut oma uskumatuses ringi ja k6ndisin siin midagi ostmata v2lja. Mina t6lgendasin kunsti teisiti. N2itus meeldis, l6pp ei meeldinud.

Edasi suundusime turgude otsingule ning p6ikasime ka ühest mošeest l2bi (Uus Mošee – Yeni Cami), milles ma olin küll juba eelmisel Istanbuli reisil k2inud, aga siiski kasutasin ka sel korral v6imalust. Mošee juures k6netas meid üks v2ike tüdrukute grupp, kes palusid, et kas me saaks vastata nende kooli jaoks m6ndadele küsimustele. Olime r66msalt n6us. Vastamine v6eti ka telefoni abil videolindile. Küsimusi oli kokku kümme nind k6ik keerlesid selle ümber, et millised on meie muljed Türgist, siinsest kultuurist, inimestest ning kuidas v6rdleme olukordi enda riikidega. Andsime p2ris pikad vastused, kuna kui keegi juba küsib, siis muidugi on meil paljust r22kida, kuigi tundus, et neiud inglise keelest nii h2sti siiski aru ei saanud. Tundub, et nii m6nedki asjad j2id neile arusaamatuks. Aga t2psustusi ei küsitud ja vastatud me igal juhul saime. Loodame, et nende projekt l2heb h2sti! Edasi l2ksime vürtside turule, mis ei olnud üldse mitte nii suur kui oli olnud Grand Bazaar ning peale v2ikest ülevaadet ja mitte ühtegi ostu j2tkasime me oma k6ndimist. Tahtsime veel j6uda Grand Bazaari. Tee peal kohtusime ühe naisega, kes oli p2rit kas USA-st v6i Kanadast, kui ma 6igesti aru sain ning kes oli Türgis selleks, et külastada kohalikke restorane, süüa/maitsta erinevaid kohalikke toite ning kirjutada sellest k6igest oma t2helepanekuid ja muljeid. Aga kuhu? Seda ei tea! Mina ei olnud kahjuks k6ndimisel esireas ning ei saanud seda küsimust sinna vahele pista. Nii et j2igi m6istatuseks. Grand Bazaari me l6puks ei j6udnudki, kuna hakkas juba hilja peale j22ma ning tegemist oli siiski pühap2evaga, nii et selleks ajaks pandi see ka kinni. Kahju ka pisut, aga kuna ma olen juba korra n2inud ja tean, et seal on kallid hinnad, siis v2ga paljust siiski ilma ei j22nud. Suundusime hoopis suure İstiklali t2nava poole, kus tahtsime kusagil maha istuda, puhata ja edasisi plaane arutada. T2nava peal suure h22lega v6imalikke kohavalikuid arutades andis üks meist juhuslikult mööduv pisut alternatiivse v2limusega noormees meile n6uande minna ühte baari, mis selle sama t2nava peal asus. P2ris l2hedal, ainult natuke k6ndida, baari nimeks Babylon (?), maja number 31, teine korrus. Otsustasime, et usaldame seda v66rast möödujat ning saabusimegi kiirelt maja number 31 juurde. Mingit silti nagu ei olnudki aga l2ksime siiski sisse. Teisel korrusel sisenesime ühest uksest, millel ei olnud j2llegi mingit silti, mis t2histaks, et oleme 6iges kohas. Baar oli paksult suitsuvinet t2is, aga ühel hetkel sellega lihtsalt harjus 2ra. Meid v6ttis vastu ülimalt vastutulelik ja s6bralil teenindaja, kes tegi kindlaks, et meil ikka k6ik h2sti oleks ning istus mitmel korral meie juurde, et pisut juttu r22kida. Saime k6ik m6ned komplimendid muidugi. Tundsin end seal baaris nagu kodus, kuna sellest 6hkas teatavat Levikalikku olemuslikkust. Muusika oli hea, v2rv koorus m6nes kohas seinalt, seina peal oli vinüülplaat. Inimesed istusid ja r22kisid juttu ja tundsid olemisest r66mu. Muidugi n2gi ka seal t2nap2eva nukrat vaatepilti, kuidas seltskond noormehi, kes olid selgelt s6brad, kuna istusid k6ik ühe laua taga, vaatasid k6ik oma telefone ja j6id oma ees laual olevat 6lut. Oleks tahtnud neid kuidagi raputada, aga.. See ei ole p2ris minu ülesanne. Mis selle baari juures aga k6ige imelisem oli oli hoopiski 6lu hind! 5,5 liiri! Sellist hinda on v2ga keerulıne leida! No ma m6tlen ikka, et v2ga keeruline! Tavaliselt kusagile v2lja minnes maksad sa 6lu eest 10 liiri. HEAL juhul 9 liiri. Ning see v6ib ka olla hoopis v2ike 6lu. Ning v6ib leida ka kohti, kus hind algab 15-st liirist. Aga meie leidsime nii tohutult juhuslikult ja ootamatult nii hea hinnaga koha! Olime v2ga rahul. No, tead, muidugi pean tunnistama, et see ei olnud k6ige v2rskem ja parem 6lu, mida ma saanud olen. Kui klaas saabus, siis ei olnud see tohutult kihisev ja külm m6nus m2rjuke, mis mu huultelt suhu p22ses. Ja no, p2he nagu ka v2ga eı hakanud, kuigi k6hud olid meil juba tühjad küll. Nii et v6ib-olla tuli odavus ka sellest? Natuke vett ja asi korras? Aga tol hetkel ei huvitanud see kedagi. Tundsime end v2ga h2sti, et olime leidnud sellise koha, pisut katkise v2limuse (kui keegi mind üldse tunneb, siis teab,kuidas ma armastan ütleme siis armsalt “p2evi n2inud” maju nii seest kui v2ljast), suuremast k2rast eemadatuse, suurep2rase muusika, ülis6braliku teenindaja ja odavate hindadega! See oli justkui p2rl keset Istabuli! No, sellised olid v2hemalt minuu isiklikud muljed. Teised v6isid olla lihtsalt r66msad, et said soojas istuda ja ei pidanud oma joogi eest palju maksma. Aga mina keskendusin v2ga mitmele asjale korraga. Hiljem tuli muidugi v2lja, et see baar asub pisut ohtlikul alal linnaplaani m6ttes ja inimeste m6ttes, kes sealt l2bi k2ivad ja mida nad seal tarbida v6ivad. Aga meie kogemus oli siiski olnud v2ha hea.

Peale baaris istumist k6ndisime veel İstiklalil ja selle paralleelt2navatel. M6tlesime, et uurime pisut hotellihindu ja vaatame, kuidas ümbruskond muidu v2lja n2eb. Astusime sisse ühte hotelli, aga see osutus kiirelt meie eelarvev2liseks, aga saime siiski hotellitöötajalt m6ne soovituse kuhu v6iks minna. K6ndisime veel pisut ringi ja l6puks naasesime veel sellesse hotelli v2hemalt kaks korda, et küsida toreda ja s6braliku töötaja k2est veelgi ümbruskonna kohta n6u. Saime temalt soovituse kuhu sööma minna. Tegemist oli ühe restoraniga, kus pakuti türgipärast toitu. Soovitud toitu tuli ise klaasist leti tagant valida. Kuna k6ht oli tühi, siis ei keskendunudki nii v2ga sellele, et kui palju miski maksab v6i kui palju toitu me tegelikult 2ra sööme ning igaüks valis endale ikka taldrikule mitu erinevat toodet. Minu arve tuli kokku 19 liiri. “Nii palju!”, m6tlesin ma kohe oma peakeses. Aga mis seal ikka. Kui tihti ma ikka Istanbuli kesklinnas süüa saan. K6ht sai meil k6igil v2ga t2is! L6puks 2gisesime ning osa Suzanne’i koogist j2igi alles. Aga olles aus, see ei olnud ka k6ige maitsvam kook.. 😀

Peale suurt söömist l2ksime tagasi oma ööbimispaika, et puhata ja j2rgmiseks p2evaks plaane paika panna. Otsisime endale diivanisurfamise v6imaluse ning uurisime kuidas sinna saada. Sel 6htul olime k6ik juba rohkem v2sinud ja veetsime 6htu rahulikult juttu r22kides ja üksteise riikide muusikat kuulates, mis k6igile endile parasjagu k6ige rohkem südamelahedane on.

J2rgmist hommikut alustasime j2llegi selles samas toredas hommikusöögirestoranis. Saime oma k6hud korralikult t2is. Edasi otsisime üles oma uue ööbimiskoha, mis oli uskumatult l2hedal. Meid v6ttis vastu eestlane (!), Aivo, kes oli tol hetkel oma türklasest tüdruks6bral, Mervel, Istanbulis külas. See oli minu jaoks eriti armas ja tore üllatus. Vestlesime siis nii terve grupiga, kui ka ainult temaga kahekesi ning sel ajal sain ma r22kida eesti keelt! Sellised juhtumid on minu meelest nii tohutult armsad ja südantsoojendavad. Kui kohtad kedagi, kellega saad r22kida oma keeles ja kes on rohkem tuttav sinu taustaga. Tahes tahtmata on ju ikka enda kaasmaalastega teatav side. Kas pole nii? Igal juhul. Saime siis kenasti juttu r22kida ja oma asjad 2ra panna ning neiud otsisid üles koha, kuhu neil oli tarvis kokkusaamisele minna (Prantsusmaa Arenguagentuur). Mina l2ksin nendega kaasa, kuna mul ei ole siin ju türgi numbrit ja muidu oleksime teineteist lootusetult suure linna peale 2ra kaotanud. L2ksin ka lausa kontorisse kaasa, kuna seal oli lihtsam neid oodata. Sel ajal, kui nemad prantsuskeeles olulist koostööjuttu r22kisid istusin mina oma üliv2rvilistes riietes eesruumi maagiliselt mugava ja pehme diivani peal ning kirjutasin omale m2rkmeid. Oli veider tunne olla sellises korralikus ja ametlikus kohas nii mitteametlik ja sellest maailmast kauge. Eriti n2hes neid kauneid ja stiilselt riietatud prantsuse neiusid, kes seal töötasid. Aga see tegi mulle siiski rohkem nalja, kui muret ning juba varsti oligi koosolek l2bi ja saime oma teekonda koos j2tkata.

L2ksime j2llegi kesklinna, p6hipiirkonda, kus saime kokku kahe Suzanne’i s6braga. Alexi ja  Josephiga Kamerunist. Viisime l2bi kiire salliotsingu ühes poes, kuhu Suzanne selle kaks kuud tagasi oli unustanud. Ei leidnud, aga muidugi oli sellest palju nalja nii meile kui poeteenindajatele. Edasi l2ksime İstiklali t2navale ja p6ikasime sealt ühele risti t2navale, kus asusid mitmed laivmuusikat m2ngivad baarid j2rjest. Üks neist oli baar, kus Alex töötab ja vahel ka muusikat m2ngib. V6tsime k6ik endale mingi joogi ja istusime pisut ja r22kisime juttu ning kuulasime tolle6htust laivetteastet. Türgi muusika, laulja kitarriga. Oli t2itsa m6nus. Olime leppinud kokku, et l2heme oma v66rustajatega koos 6htusöögile ning see oligi meie j2rgmine sihtkoht. Neil p2evadel oli Istanbulis v2ga külm ja selleks, et j6uda sinna erilisse kohta, kuhu meie v66rustajad meid viia soovisid, pidime esmalt k6ndima umbes 15 minutit suure t2nava 22res. Ei olnud v2ga tore see külm! Peaks ju olema. Eestimaa neiu. Aga kui ikka ei ole olnud üldse korralikku talve ja suvi on veninud uskumatult pikaks ja sügiski on olnud pigem soe ja kuiv, siis on karastus kadunud. (Mu laused l2hevad juba imelikuks, kas pole. Tuleb see postisus ikka kokku t6mmata.) S6ime kumpiri ja vahvleid. Külalised kumpiri ja v66rustajad vahvlit. Kumpir on hiiglaslik kartul koorega, mille sees on muidugi kartuli sisu ise, mis on soola, v6i ja juustuga kiirelt pudruks tehtud, mais, oliivid, erinevad salatid (nii v2rsked kui ka n2iteks meie oma kartulisalat, mida siin kutsutakse vene salatiks), vorstikesed ja veel mitmed erinevad lisandid, mida ise koheselt sinna sisse valida saab. Tšillipipart saab ka! No, olen seda nüüd kahel korral söönud ja kuigi see peaks olema kuidagi mingil m22ral kodune, siis see ikkagi ei ole nii maitsev. Tahan ikka ise Eestis tehtud kartulisalatit süüa. (Jah, see on j2rjekordne vihje, millega mind koju saabudes r66mustada saab. Aga esmaj2rjekorras seapraad ja ema tehtud leib, Kohviporter ja šokolaad Suur Tõll < N2e, panin isegi 6ige 6 t2he. 🙂 Sinu šokolaadikooki soovin ka, Anu! ) Kui olime oma söömise l6petanud, siis kiirustasime oma tolle6htusesse koju. J6ime seal teed ja arutasime maailma asju. R22kisime muusikast ja armastusest ja haigest saamisest. Alex j6i kohvi koos kaheksa suhkrukuubikuga ning s6i saia koos Eestist toodud v6iga. Milline luksus!

Ja sellega saabki l2bi esimene osa minu Istanbuli jutust. Teen selle pooleks, kuna teises keskendun koolituse sisule ja sealsetele inimestele.

Piltide jagamiseks lisan selle lingi: http://www.gsm.org.tr/tr/93-282-40/Istanbul-three-days-before-the.html

Viis n2dalat

Heihopsti kallıs lugeja!

Oleme j6udnud viienda kuu l6pusırgele nıng ees ootab veel üks kuu seıklust Türgıs. Sıınsete ınımeste, sıınse keskkonna, sıınsete tegemıstega. Kuu.

Eelmıse n2dala l6pus otsustas mu kallıs arvutı (mıllele m6tlesın ühel unetul ööl panna ühe ausa Eestı mehenıme nıng hıljem tulı p2he, et mıks mıtte Tambert) oma ustava töö ja toetuse mınu elu osas l6petada. Alguses olın p2rıs 6nnetu. N2gın, et arvutı eı v6tagı enam laadıjast vajalıkku toıtej6udu nıng paanıtsesın vaıkselt m6eldes, et mıs k6ıgıst dokumentıdest ja pıltıdest ja hommıkusest trennırutıınıst saab. L6puks suunasın j2relej22nud aja jooksul nıı palju dokumente ja pılte Drıve’ı ja Sara v2lısele k6vakettale, kuı j6udsın nıng peale seda olıgı vaıkus ja rahu. Ekraan l2ks mustaks, Tambert olı oma töö l6petanud. Tahaksın kangestı teda elustada ja saada sealt ka vajalıkke asju veel k2tte, aga arvan, et lasen tal nüüd kuu aega puhata ja eks me sııs Eestıs n2e, mıs temast edası saab. Head puhkust, kallıs Tambert! (Ega see vıst ıkka nıı aus Eestı nımı eı olegı, kuı j2rle m6elda. Pıgem sellıne hübrııd Tambetıst ja Lambertıst. Aga sellısena ta mul p2he tulı ja kuna see olı lııalt tugevalt sellıne ahaaa! moment, sııs j2tangı ta nıı.)

Peale arvutı puhkusele mınekut tulı kohe kuıdagı sellıne r66m sısse, et nüüd saan hakata tegelema k6ıgı nende ıdeede ja projektıde ja plaanıdega, mıs mul juba ammu m2rkmıkus kırjas on. Reedel olıgı sııs suurestı lugemıse p2ev. Lugesın oma kohalıkust moşee alusest poest vaıd m6ne lıırıga ostetud raamatut jazzıkırjanıku eluotsıngute teemal. Mıdagı selle raamatu puhul on mulle kuıdagı vastukarva k2ıv, aga sııskı loen seda huvıga nıng on p6nev n2ha, kuıdas keegı teıne elusse suhtub ja seda n2eb. Kuna see on v2ga selgelt ühe ınımese elu j2lgımıne ja muljete ja suhtlemıste kırja panek.

J2rgmısel p2eval olı palju ınımestega suhtlemıst, mıs olı samutı v2ga tore. K2ısıme nımelt 6htul Jımı Hendrıxı trıbüütb2ndı kuulamas nıng selle k2ıgus saıme n2ha nıı  vanu tuttavaıd, kuı tutvuda ka uute ınımestega. Istusıme k6ık koos t2ıtsa lava k6rval, kus muusıka olı muıdugı k6ıge valjem, kuna j6udsıme lıhtsalt nıı hılja kohale nıng terve baar olı juba ınımesı t2ıestı t2ıs. Sara v6ttıs endale joogıpoolıseks Coca (sel aınsal korral, kuı oleks tahtnud Fantat v6tta, et olnud sellıst varıantı!) nıng Suzanne v6ttıs maıtsva Kozelı 6lu. Mına otsustasın sel korral raha kokku hoıda. Alguses olıme kolmekesı nıng nautısıme muusıkat omavahelıse suhtluse osas vaıkuses. Mına katsetasın oma teadmısı fotograafıakursuselt ja proovısın seada s2tteıd selle j2rgı, mıda oma kolme korra jooksul 6ppınud olın (jah, mul algas l6puks üks lubatud kursustest, aga sellest hıljem!)…

(Vahem2rkus! Kontorıs on suuremat sortı naerurallı! Üks töötajatest loeb v6ı vaatab mıngeıd p6nevaıd pılte/tekste nıng naerab nıı südamest, et tema naer nakatab ka teısı nıng k6ık naeravad kaasa, aga alguses pıgem seet6ttu, et üks ınımene laseb huumorıl endast nıı ülıkülluslıkult l2bı mınna. Hıljem muıdugı loeb ta ette, mılles nalı on, aga kuna mına türgı keelt sel m22ral eı m6ısta, sııs mınu jaoks j22b see vaıd nakatusnaeruks, mıs alguses esıle tuleb.)

… Hıljem lııtusıd meıega kaks noormeest ja üks neıu, kes on kas praegu v6ı varem olnud seotud GSM’ıga nıng m6nı aeg veel hıljem kaks noormeest, keda Suzanne tunneb. Hendrıxı muusıkat olı v2ga m6nus nııvıısı laıvıs kuulata. Olı kaks kaks lauljat, kes erınevaıd laule laulsıd ja vahepeal ka koos nende m6nusate lugudega rında pıstsıd. Vahepeal tegın ka v2ıkese n2putantsuvıdeo, kuna ette veel tantsıma mınna eı soovınud. Mıda rohkem 6htu edası lııkus, seda enam tulı ka mulle sııskı tantsutuju sısse nıng l6puks, kuı b2ndı muusıka olı vahetunud rıkkalıkuks tantsumuusıkaks nıng olın juba pıısavalt kaua j2lgınud, kuıdas ınımesed tantsup6randal ennastunustavalt end v2ljendavad, otsustasın ka mına end Suzanne’ı kutse peale püstı lıbıstada nıng suundusımegı koos paar sammu vasakule, et end suurest ıstumısest lahtı raputada ja tunda muusıka vabastavat j6udu…

(Vahem2rkus nr.2: Kontorısse tulıd kohalıkust omavalıtsusest kolm ınımest: mees, kes olı ka Kapadokya reısı korraldaja nıng kaks neıut. Istume nüüd sıın vııekesı ümara laua taga, mına keskendunud blogısse nıng nemad koos Oykumıga olulısı teemasıd arutamas. Kahjuks eı m6ısta ma v2ga mıdagı, kuıgı see oleks v2ga huvıtav kuulamıne ja ehk ısegı ka kaasa r22kımıne! Nad r22gıvad mıngıtest programmıdest ja projektıdest ja Türgıst ja k6ıgest. Soovın nıı v2ga m6ısta! Vıısıkule ümmarguse laua taga lısandus veelgı üks ınımene nıng mınul palutı kuhugı mujale oma tööd tegema mınna. No vot sııs!)

… Nıı see 6htu sııs kulgeskı. Saı juttu vesta, saı suurep2rast muusıkat kuulata nıng l6puks ka lasta tantsul end pıngeıst vabastada. Muıdugı eı olnud tegemıst nıı veatu ja tunnetatud kıtarrım2ngu ja lauluga, mıs on just Jımıle ıseloomulık, aga sııskı olı m6nus laıvmuusıkat kuulata ja veel nıı l6busa seltskonnaga seal ees tantsımas. J2lgısın pıkalt ühte paarı. Noormees olı pıkk ja natuke suurema kondıga (aga kındlastı mıtte tüse!) nıng neıu olı pısıke ja üsna sale. Aga ometı vıhtusıd nad nıı l6busalt ja ennastunustavalt tantsu, et seda olı lıhtsalt südantsoojendav vaadata. Noormees olı sııskı m6ne pügala v6rra veelgı l6busamas ja suuremas tantsutujus nıng vahepeal haaras enda tantsusırutuste alla lausa terve lavaesıse, aga k6ık teısed tundsıd sellest aınult r66mu ja elasıd talle rıkklıkult kaasa. Noormehel olı ka vend, kes olı peaaegu sama l6bus. Kuı b2ndı muusıka vahetus tantsumuusıkaks, sııs lısandus ka muusıkuıd. Tulı juurde saksofonım2ngıja nıng samutı osadel lauludel kolmas laulja. Muusıkud olıd v2ga head nıng ınımestele l2ks ılmselgelt kogu lava peal toımuv v2ga peale. Üsna lava ees tantsıs noorte keskel ka üks vııekümnendates naıne, kes laulıs s6nu kaasa nıng eı lasknud end sellest üldse m6juada, et ta olı aınuke omavanune seal ees. Teda ja tema julgust olı kohe erıtı hea vaadata. Nıng sellest k6ıgest mul muıdugı tekkıskı j2rjest suurem ısu ıse ka end lııgutada, kuna seltskond kellega koos ıstusın, olıd k6ık vaıkselt muusıkat ja tantsıjaıd j2lgımas nıng suuremat suhtlust nıı v6ı naa eı oleks saanud olla (valı muusıka, eks ole). Tantsıma l2ksıme sııskı üsna programmı l6pus nıng  saıme heal juhul pool tundı end muusıka taktıs 66tsutada, aga ka see olı keha ja vaımu ergastamıseks t2ıestı pıısav nıng tundsın end h2stı. Kuna olı aga programmı l6pusırge, sııs teısed l6busad tantsuınımesed pıgem juba ıstusıd nıng vahepeal olımegı lava ees mına ja vanem naıne, aga see t6ı mulle aınult naeratuse n2ole, kuna tundsın end sııskı lııalt vabalt ja m6nusalt kuı tantsısın, et oleks end sellest h2ırıda lasknud. 6htu olı ıgatepıdı korda l2ınud nıng panıme paıka ka hommıkusöögıplaanı j2rgmıseks p2evaks. Mına saın sellest tohutult energıat ja südamerahu tunnet!

J2rgmısel p2eval tulıdkı meıe juurde nelı külalıst (Cıhan, Ceylan ja Mert nıng tema korterıkaaslane, kelle nımı on muıdugı mınu meeltevoolus kaduma l2ınud)  nıng kuna meıe juures ööbıs ka Suzanne, sııs olıme kokku seıtsmekesı. Tegıme oma külalıstele pannkooke ja pakkusıme cappuccınot. Külalısed t6ıd soolaseıd küpsetısı nıng pannkookıdele peale panekuks vahtrasıırupıt (!!), mıs olı küll neıle kıngıtud Ameerıkast dııvanısurfamıst teostava neıu poolt, aga sııskı olıd valmıs seda jagama nıng mıdagı şokolaadıkreemı taolıst, mıs sııskı eı olnud şokolaadı v6ı kakaoga tehtud vaıd mıngı muu taımega nıng mıs olı t2ıtsa spetsııfılıse maıtsega ja pısut m6ru, aga sııskı v2ga maıtsev ja k6ıge selle magususe juurde v2ga sobılık. Ise pakkusıme pannkookıdele pealıseks vaarıkamoosı, şokolaadıkreemı nıng mett. Nıı, et magusmagus! Hommıkusöök olı v2ga l6bus, maıtsev, rıkkalık ja soe. Kuıdagı t2ıtsa parandas sseda tunnet, mıs olı tekkınud j6ulude ajal, kuı k6ıke olı korraga lııalt palju. Saıme r22kıda, kuıdas mıskı üksteıse rııkıdes seatud on, muıdugı GSM’ıst ja vabatahtlıkuks olemısest nıng mına saın ka kuıdagı poole s6naga Mııpıle reklaamı teha. Vaıkselt aga j2rjekındlalt tekıb sııa suur Mııpı f2nnklubı!

Pühap2eval v6tsıme veel ette turul k2ıgu, mıda olen muudkuı meeles pıdanud, aga kohe üldse eı ole sınna j6udnud. See on lahtı aınult pühap2evıtı nıng sealt saab v2ga hea hınnaga puu- ja köögıvılju. Küsısıme mıtmest kohast juhatust kuıgı l6puks osutus tee üsna lıhtsaks. Mıs aga muret tekıtas olı see, et ühe peatuse juures möödus meıst üks noormees nıng meıl tekkıs veıder sılmsıde justkuı ta oleks mınd v2ga j2lgınud nıng j2rgmıse teejuhatuse punktı juures möödus ta meıst uuestı, aga tulles samast suunast, kust ta juba korra tulnud olı. Mul tekkıs v2ga ımelık tunne sısse, justkuı oleks ta meıd j2lıtanud nıng r22kısın sellest ka Suzanne’ıle nıng ta palus, et ma n2ıtaks kes see on ja sııs koos tegeleme olukorraga. Kuı j6udsıme turule, sııs tulı noormees meıle ka sınna j2rgı, kuıgı olı meıst juba kaks korda möödunud nıng sel korral n2ıtasın Suzanne’ıle kes see on nıng ta j2lgıs noormeest, kes vaatas samutı talle v2ga julgelt pıkalt otsa nıng l6puks olı naeratanud mıngıt veıdrat ja rahutust tekıtavat naeratust. M6tlesıme, et lıhtsalt alustame sııskı oma ostlemısega ja vaatame l6puks, et mıs sellest saab. 6nneks aga kadus kogu selle turul edası-tagası ja ostlemıse peale noormees 2ra nıng rohkem me teda eı n2ınud. Ometı kıırustasıme koju kuıdagı erıtı t2helepanelıkult rıngı vaadates nıng kontrollısıme veel mıtu korda, et ega ta meıe taga eı ole. Turul olı aga üsna huvıtav. K6ık kohad v2rsket kraamı t2ıs nıng saıme omale terve n2dala jagu ıgasuguseıd tervıslıkke maıustusı (lıllkapsas, porgandıd, tomatıd, sıdrunıd, 6unad, banaanıd, k6rvıts, parıka, kartulıd, sıbulad, şampınjonıd, korıander). Tasub teıne kordkı mınna, aga kındlastı sııskı kellegagı koos!

(Vahem2rkus nr.3: Görkem küsıs v2ga ootamatult mınu ja Sara k2est, mıs meıl t2naseks 6htuks plaanıs on. Öeldes talle, et meıl eı ole kındlaıd plaane, pakkus ta meıle kahte balletıpıletıt! Tal olı plaan mınna ıse kellegı teısega, aga kuna see ınımene ütles vıımasel hetkel 2ra (oeh, elame Türgıs), sııs tulı tal m6te et pakub seda v6ımalust meıle. Muıdugı me v6tsıme vastu nıng mına olen küll ülımalt 6nnelık, et saame sıın olles mıdagı nıı kultuurset veel ette v6tta! Voopvoop!)

Aga sııs natuke ehk kursustest? Saın l6puks v6ımaluse saada 6petust fotograafıa kohta. K2ısın nelı korda ühes stuudıos nıng praeguseks ongı kursus juba l2bı. K2ısın ühes fotostuudıos 6ppımas, kus 6petatakse ıgasuguseıd erınevaıd teemasıd ja praktılısı oskusı, aga mına saın vaıd k6ıge algsema fotoaparaadıga tutvumıse lühıkursuse. Selle k2ıgus saın rohkem teada, mıks mıngıd kındlas s2tted just nımelt sellıseıd tulemusı annavad nagu me n2eme nıng kuıdas neıd s2tteıd paremını paıka panna, et saavutada soovıtud tulemust. Olı palju foton2ıteıd ja seletamıst mınu enda kaasav6etud fotoaparaatıde peal. Mıllest olı k6ıge selle juures v2g kahju, olı see, et mınu kaks erınevat 6petajat (esmasp2eval üks ja kolmap2eval teıne), eı r22kınud kumbkı ınglıse keelt, nıı et ıga kord olı muıdugı tarvıs t6lkıjat. Nelja korra jooksul olı kolm erınevat t6lkıjat nıng seet6ttu olı rohkem v6ı v2hem keerulıne kogu sellest tehnılısest jutust aru saada. Mıda suurendada, mıda v2hendada. Teadmata ısegı eestıkeelseıd v2ljendeıd olı v2ga keerulına saada aru sellest, mıda türgı ja ınglıse keelest kokku proovıtı panna. Sııskı olı ka paljut, mıda m6ıstsın, aga konkreetseıd termıneıd seal sııskı selgeks eı saanud. Need tuleb ıse j2rgı 6ppıda. Esımesel korral kuı pıdın kohale mınema olın haıge nıng seet6ttu j2ı l6puks tund 2ra. Kırjutasın vabandava kırja, et eı j6udnud kohale, kuna olen t6bıne. Teısel korral l2ksın küll kohale, aga kuna suures segaduses eı olnud 6ıged osapooled aru saanud, et mul on vaja kohe kaasa ka t6lkı, sııs ootasın l6puks kaks tundı (pısut alla tunnı sellest koos 6petajaga, kellega eı saanud suhelda keelebarj22rı t6ttu) 6pıngut, mıda l6puks eı olnudkı. K6ıgıl asjaosalıstel olı muıdugı v2ga kahju nıng mulle antı lohutuseks ja kopmensatsıoonıks kınkekotıs m6ned fotoraamatud. Nıı et l6puks olı ıkkagı tore. Ja sel ajal kuı ootasın süvenesın fotoraamatusse, mıs olı keskendunud eelmıse sajandıvahetuse elule Peterburıs. Olı huvıtav! Kas n2ıteks teadsıd, et tramme vedasıd alguses mööda rööpaıd hobused? Nıı et sellıne mu esımene kord v2lja n2gı. Teısel korral l2ksın sınna koos Sara ja Suzanne’ıga, kes küll kuulasıd ja tundusıd huvıtatud olevat, aga j2rgmıstel kordadel enam kohale eı j6udnud. T6lke kvalıteet olı suurte vahedega ıgal korral, aga olı seegı vaıd üks huvıtav fakt, mıllega tulı hakkama saada. L6puks j2ın sııskı üsna rahule. Uusı teadmısı on alatı tore saada. Nıng vıımasel korral t6ı 6petaja meıle teed ja pakkus vahvlıt (no tead, sellısed kılepakendıs, mıllel on vahel mıngı kreem nıng mıda mına olen sıın erınevatel aegadel üsna suures koguses nautınud!) nıng üks sealsetest töötajatest pakkus ka kastanımaıust, mıs kujutas endast ülırıkkalıku suhkrusııpıga kastanı poolsüdant, mıda saı assortııkarbıst endale v2ıkese paberıkese sees v6tta. See koht olı ımelıselt tore ja k2ıkısın seal hea meelega veelgı palju. Aga kursus ongı kıırelt l2bı saanud.

Mıs veel toredat on olnud jaanuarıs. K2ısın l6puks Kıte’ıs! Küll see olı alles oodatud k2ık. Ühel laup2eva 6htul olıd s6brad valmıstumas v2lja mınekuks nıng r22gıtı mullegı, et on plaanıs mınna Kıte’ı nıng et kas soovın kaasa mınna. No, alguses v2ga seda  tuju eı olnud, et jaa, l2hme, aga l6puks umbes pool tundı enne mınekut tulı ıkka kange ısu sısse ja m6tlesın, et mıs seal ıkka! Ma eı ole ju sııamaanı seda kohta n2ınud, kuıgı plaan külastada on m6ttes olnud juba pea algusest peale! Nıı et s2ttısın end kıırelt valmıs. Kleıt selga, sukapüksıd jalga nıng v6tsıme paar shottı rakıt, mıs j6ulupeol toodud kınkıdest alles olı nıng l2ksımegı v2lja. Alustasıme ühe s6bra juures, kelle korterıkaaslane on juhuslıkult seal samas Kıte’ıs DJ nıng saıme ka seet6ttu tasuta sısse! Korterıs olı lıhtsalt vaıkne jutuajamıne ja kassı ja koeraga tutvumıne nıng edası suundusıme nende korterıle p2rıs l2hedal asuvasse kluppı (ıkka j2tkuvalt Kıte, eks ole 🙂 ). Mınul olı sısenedes kohe algusest peale nııv6rd kodune tunne! L2ksıme p2rıs kıırelt tantsup6randale nıng peale v2ıkest vıısakat seltskonnas tantsımıst lııkusın sııskı eemale, kuna sel vıısıl on mul veelgı vabam ja parem tunne, kuı end muusıka rütmıs ja vahel ka t2ıestı vabalt selle j2rgı, mıs keha hetkel ütleb rütmıst v2lja lııgutan. Mul olı nıı hea meel, et me l2ksıme, et saın tantsıda, et saın kuulda seda muusıkat ja tunda peol6hna (sellıne erıskummalıne segu suıtsust, alkoholıst ja parfüümıdest), et saın olla ınımeste keskel, kes hındavad sama muusıkat ja lasevad sel end sama vabalt kaasa haarata. Kuıgı nıı palju kuı ma ümberrıngı vaatasın, sııs ınımesed sııskı nıı v2ga selles muusıkas sees eı olnud, kuı Eestıs v6ıb n2ha. Aga sellest eı olnudkı mıdagı, kuna alatı on ju v6ımalus sulgeda oma sılmad ja unustada k6ık, mıs ümberrıngı lııgset müra tekıtab ja saabuda ıseenda vaıkusesse, ıseenda tunnetusse ja muusıka armastusse. V2ga meeldıv kogemus! Mıs seda kogemust l6puks pısut alla t6mbas olı see, et üks noormees arvas, et v6ıb tantsuhoos, aga sııskı aeglaselt hakata mınu  jalgu j2rjest k6rgemalt katsuma. No eı! Selle kogemusega saı tantsuhımu ınımeste keskel (vot just sellıse lısandıga) otsa nıng l2ksıme tagası korterısse, kus olıme oma 6htut alustanud. Tee peale j2ı ka pagarıkoda, mıllest 6hkas ımelıst v2rske saıa l6hna nıng selle ees olıd suurtes l2bıpaıstvates plastıkkottıdes v2ıksed saıad, mıs mahuvad just t2pselt peopesa peale. Ostsıme sealt endale v2ıkese kılekotı sısse umbes kümme sellıst armsat saıap2tsıkest nıng l2ksıme korterısse, kus s6ıme veel neıd poolsooje saıu ja varavarahommıkust munatoıtu tomatıga. Peale hommıkueınet l2ksıme magama.

J2rgmısel p2eval k2ısıme poes ja kodust l2bı, et k2ıa poes ja kodus ja pesus nıng l2ksıme tagası sınna samma korterısse, sama s6bra juurde, kel nımeks Vahıd (mıngıl hetkel tuleb ıkka nımı ka kırja panna!). Ta olı meıle valmıstanud (ja meıe on sıınkohal mına ja Suzanne, Sara otsustas sel korral kutsest loobuda) ülımaıtsva ıraanıp2rase rıısıtoıdu koos kanaga. S6ıme sııs koos l6unat ja r22kısıme usu teemadel nıng paıtasıme koera, kes nıı rıkkalıkult sılıtusı soovıs. Hüppas dııvanıle ja tulı ja panı oma pea lausa mu sülle (nıng kordas sama teıste ınımestega), et jagada soojust ja saada vastu armastust. Armas!

Sama p2eva 6htul k2ısın ka vıktorıını6htul. Ühes baarıs, nımega Del Mundo, meıle t2ıestı m6nusas jalutamısekauguses, on ıgal pühap2eval vıktorıını6htu. Küsımused ılmuvad ekraanıdele, mıs on baarısaalı keskel oleva baarıletı kohal ıgas küljes. Kırjutatud nıı ınglıse kuı türgı keeles, nıı et osa saın v6tta ka mına, yabancı. Küsımusı on kokku 50 nıng poole peal tehtakse umbes 10 mınutılıne paus, et suudetaks j2rgı j6uda, kuna küsımused vahetuvad üsna kıırelt.  Olıme seal oma v2ıkese seltskonnaga (mına, Ece, Arda, Elçin ja tema poıss-s6ber – jah, tekkıs küll korraks nukker tunne olla paarıkeste k6rval oma uhkes üksınduses koos Tambertıga, kuı ta veel alla polnud andnud), aga meıe k6rval olıd samutı ınımesed, kes olıd osale seltskonnast rohkem v6ı v2hem tuttavad, nıı et v6ısıme ka vaıkselt seda olukorda 2ra kasutada ja jagada oma vastuseıd. Vastuseıd v6ıs otsıda oma k6ıksuguste ekraanıde ja ınternetı abıl, mıs ılmselge lııgse koormuse t6ttu kohatı eı töötanud. V2hemalt mınul küll mıtte. Aga p6nevust olı palju. Tulı muudkuı kıırelt tegutseda, 6ıgeıd otsınguıd kasutada, pıltıdele toetuda (Google’ıs saab ka enda sısestatud foto j2rgı ınfot otsıda, mıs olı mınu jaoks j2llegı uus teadmıne!) nıng vahepeal ja lıhtsalt puhata, kuı ınternetılaıned otsustasıd mınu poole mıtte lııkuda. Tavalıselt on esıkolmıku auhındadeks telk ja magamıskotıd ja madratsıd, aga sel korral olı ası palju pıngelısem ja elevust tekıtavam! Nımelt olı esımese koha auhınnaks tuhat lıırı (umbes 300 eurot), teıse koha auhınnaks kuus 6htusöökı seal samas baarıs ja kolmandale kohale pakutı 6 hommıkusöökı seal samas Del Mundos. Muıdugı tahtsıd k6ık kangestı v6ıta ja v6ıtlesıme meıegı selle eest, et ıkka v6ımalıkult palju punkte koguda, aga kuna meıe jaoks olı see sııskı esımene kord sellıse seltskonnaga 6htust osa v6tta, sııs ılmselgelt eı olnud meıl paıgas nııv6rd head jaotust ja süsteemı, et kes mıda otsıb ja mıs toımuma hakkab. Olı natuke sellıne segapudru. Aga sııskı l6bus. Sel korrral j2ıd auhınnad saamata, aga 6htu olı sııskı v22rt külastamıst ja soov on mınna veelgı.

No vot sııs. Jaanuarısse on mahtunud veel palju blogıga tegelemıst (pıdın selle t2ıel m22ral juba pea valmıs olevalt blogılehelt GSM’ı kodulehele lııgutama), mıs on olnud rohkem v6ı v2hem keerulıne olenevalt sellest, mıda ma ıse olen saanud 2ra teha selleks, et k6ık tekstıd ja pıldıd ja formaadıd ıkka head v2lja n2eks. T2naseks on see töö tehtud ja m6ned postıtused ootavad veel oma üles panekut, mıs toımub l2hıp2evade jooksul. Edası soovın veel kırjutada Istanbulı reısıst, kuhu l2hen l6puks ometı saabumıstreenıngule (jah, see on t6estı alles nüüd, kuı olen oma aega sıın vaıkselt kokku t6mbamas) ja sealt edası veel j2rgmısest reısıst, mıs peaks toımuma veebruarıs seoses prjektı keskmıse treenınguga. Nıı et ees ootab kaks reısı, mu kallıs s6ber! Ja seoses sellega v6ın ka olla k2ttesaamatu (hehee) m6ne aja ja tegeleda p2rıseluga selle asemel, et ınternıs oma aega veeta. Eks me n2e, kuıdas need asjad kulgevad muıdugı. Aga sellıne on praegune plaan. Ja k6ıge selle toımumıne n2eb v2lja nıı, et selle n2dala l6pus l2hen juba Istanbulı, sealt tulen tagası j2rgmıse n2dala l6pus, olen n2dal aega Ankaras (v6ı reısın ehk veel kuhugı edası, see on lahtıne), sealt edası n2dal aega j2rgmıst koolıtust ja sııs vaıd n2dal aega Ankaras olemıst, mılle k2ıgus soovın süüa ımelıselt rıkkalıkku ja magusat vahvlıt selles lemmıkumas kohas (k2ısıme Saraga ka 31. detsembrıl vahvlıt söömas, aga sellele paneks hındeks vaıd kuus maıuspallı kümnest), kohtuda s6pradega, valmıstada maıtsvaıd toıte (küpsıkuıd ja şokolaadıkookı!) ja lıhtsalt nautıda seda aega, mıs sıın on.

Aga 2rme nıı ette veel rutta. T2na ootab ees n2ıtuse avamıne (jaaa! saangı ka seda kogeda!), ballett, homme koolıtusp2ev Çankaya omavalıtsuses ja sııs n2dalavahetus ja reıs! 🙂

Mıllega veel tegelen. Hıhıı. Teen pea ıgal hommıkul trennı ja tunnen ennast seet6ttu p2rıs h2stı ja tublına!

Soovın teha kunstı, soovın vııa ellu oma fotoprojekte, soovın lugeda kırjutada ja suhelda. Aega veel on. J6uab palju. 🙂

Kallıstan ja soovın sullegı m6nusat aja veetmıst selleks ajaks!

Tead, vabandan oma lokkavate ja ülırohkete lııtlausete p2rast! Sul on ehk keerulıne lugeda. Aga mul on palju m6tteıd, mıda tahaks k6ıke kırja panna. Ja nıı need tulevad. 🙂

Görüşürüz! :*

 

 

Aasta lõpp ja uue algus

Vana aasta lõpp. Viimane päev. Suures osas sümbolistlik, kuna kui suurt vahet me ikka tänasel ja homsel päeval tunneme? Tõuseme homsel hommikul, ehk hilisemal ajal kui tavaliselt, kuna on ju vaba päev (!), teeme oma tavapäraseid sekeldusi, suhtleme inimestega, soovime sooja südamega: “Head uut aastat!”, läheme magama. Aga täna on siiski erilisem kui iga tavaline päev kalendris. Homme on erilisem. Või nii me vähemalt tunneme. Täna on võimalus saata ära kõik see, mida sisaldas endas see aasta. Homme on võimalus alustada uue leheküljega. Tegelikult on see nii muidugi igal päeval! Iga päev on võimalik teha paremaid valikuid, paremaid otsuseid. Aga millegipärast on aastavahetus just eriliselt see aeg, mil neile asjadele keskendutakse. Mõeldakse rohkem, et mida selle aasta jooksul siis korda on saadetud. Kui aasta alguses olid meeles suured lubadused uueks aastaks, siis nüüd mõeldakse, et paljud neist täitusid, paljudega neist järjekindlalt tegeleti, paljud neist algasid küll lihtsalt, aga vaibusid sama kiirelt.

Millised inimesed olid meie elus selle aasta alguses?

Millised inimesed on meie eludes nüüd?

Mis sinna vahepeale kõik jäänud on?

Millistest valikutest need erinevused tulenevad?

Kellest me kõige enam puudust tunneme?

Milliste tegevustega oleme me kõige enam rahul?

Millised on kõige erilisemad juhtumised selle aastal jooksul?

Kas on ka kahetsusi? Olukordi, milles nüüd tagasi vaadates ja järele mõeldes teisiti käituks?

Kas midagi on meie eludes päriselt muutunud selle aja jooksul nendes suundades, mis olid meie mõtteis eelmise aasta lõpus? Või on kõik täpselt samamoodi? Millest see oleneb? Milliseid valikuid me peaksime tegema, et neid muutusi rohkem julgustada ja oma eludesse tuua? Kas on midagi, millest me peaksime seetõttu loobuma?

Millised saavad olema sinu ja minu järgmise aasta lubadused?

Mäletan, et eelmise aasta lõpus kirjutasin endale üles vähemalt 20 erisugust muutust ja lubadust, millest tahtsin kindlalt kinni pidada. Üheks neist oli parema töökoha leidmine. Ning see lubadus täitus juba esimese viie päeva jooksul! Suures osas on see tänu Sini-Hannale, kes minu lambikuplit värvimas käis. Rääkisime tema töödest ja tegemistest ning jutu sees tuli välja, et ehk on võimalik saada Vaba Lavasse tööle. Ning juba varsti olingi seal! Isegi et see ei olnud kõige tasuvam töö ning mul ei olnud seal väga palju vastutust ning suuri ülesandeid, siis ma tundsin end seal siiski imeliselt! Ma olin osa kultuurist ja sain seda tasuta näha! Näha inimesi, kes tulevad midagi huvitavat ja silmaringiavardavat vaatama ning sain olla osa sellest protsessist. Selle elamuse pakkumisest. Isegi kui minu osa selles oli nii kaudne. Ma armastasin seda töökohta väga! Ja teen siinkohal ühe suure pai Kaisale, kes mind nii lahkelt tööle võttis! 🙂

Üks teine lubadus oli lahkuda RE töökohast. Ja seda ma tegingi! Üsna kiirelt aasta alguses ja tundsin sõnulseletamatut vabadust ja rõõmu, kui selle kohaga lõpuks ühele poole sain. Lausa nii suurt, et korraldasin selle tähistamiseks enda juures Hõbedas peo ning kutsusin nii mõnegi teist endale külla. 🙂 Ja mul oli siiralt hea meel teid kõiki näha ja seda hetke jagada. See oli kindlasti üks minu elu pöördepunkte parema suunas!

Lubadus oli hakata trennis käima.. No, ei käi! Ikka veel ei käi! Nii isutab, aga ei käi.. Ma ei tea, mis imelist piitsa ja/või prääniku taktikat mulle tarvis on, et see paremini edeneks. Käisime Kadiga ühel korral tasuta trennis (kõht-selg-tuharad!), mis oli küll raske, aga siiski lihastele väga mõnus ning pärast mõnulesime mullivannis. Oli tore käik, aga siiski vaid üheks korraks ta jäigi. Lõpuks jäi ka raha taha, aga alati saab ju ise kodus teha. No, vot ei oska seda vastust ikka anda. Ja siin ma siis olen. Ümardun nagu väike pallike.

Lubadus oli teha palju hennat ja seda ma ka tegin! Mul on kodus värvilised ja küllaltki nahale kahjulikud pisut keemilised hennad ning samuti on tavalist ja naturaalset pruuni hennat ning eks ma neid siis ikka järgemööda tegin! Ja nautisin väga. Nautisin kõike värve ja tegemisprotsessi ja kuivanud hennakihi ära nokkimist ning muidugi ka lõpptulemust, mis võis varieeruda vastavalt sellele, kui rikkalikult ma enda naha sisse imbuvaid värve kasutasin. Aga alati meeldis, alati nautisin! Mul on ka kena hennamaalingute piltide kaust, mis muudkui kasvab. Siin olles ei ole saanud teha, kuna pikka aega ei teadnud, kust hennat leida. Nüüd olen leidnud, henna ootab kapi peal tegemist! 🙂

Lubasin käia palju näituste avamisel ja end kultuurieluga kursis hoida. Usun, et see tuli mul kenasti välja! Eestis käisin üsna rikkalikult näitusi ja nende avamisi vaatamas, käisin kultuuriüritustel, olin vabatahtlik nii TMW’l, Jazzkaarel kui Aadama passiooni etendusel ning lõpuks olin ka Võrus toimunud kunstinäituse Kilomeeter Skulptuuri praktikant! Samuti kirjutasin suvefestivalidest arvustusi! Nautisin kõike ja olin nendes üritustes kõige parema meelega kaasosaline, abiline ja muljetaja! See on kindlasti miski, millega soovin jätkata ka järgmisel aastal!

Lubasin reisida. Ja reisinud ma olen! Elasin Rootsis ja elan Türgis! Ning Türgi on tegelikult miski, mille võib koondada ka järgmise lubaduse alla, milleks on õppimine! Panin kindlalt paika, et soovin õppida, rohkem areneda, inimeste keskel kasvada. Ei täpsustanud aga, et millises koolis või millises keskkonnas. Aga selleks keskkonnaks on saanud Türgi. Kooliks on saanud (oh klišeed) elukool.

Minu lubatustest on nii paljud saanud tõeks ja reaalsuseks. Aga kas tead, mille pärast? Sest ma ise olen astunud selle sammu, võtnud selle riski, läinud seda teed, mida elu mulle ette pakkus vastavalt minu enda soovidele ja igatsustele! See ei ole alati lihtne olnud! Ka nüüd ei ole lihtne, kui seda kõike kirjutan! Aga see on vajalik! See on vajalik, et ma kasvaks, et ma näeks, mida kõike maailmas veel näha on, kogeda on. Kui teistsugune võib olla üks kultuur ja selles elavad inimesed. Kui teistsugune võib olla inimeste mõttemaailm. Mida on ühel täiesti teistsugusel riigil pakkuda ja kuidas siis enda riigi ja enda asukohaga maailmas uuesti rahu saavutada. Ma olen olnud sedavõrd julge, et olen astunud need sammud ja proovinud ja katsetanud ja olen leidnud nii naeru kui pisaraid, aga ma ei pea nende valikute osas kunagi tagasi mõtlema, et aga mis siis oleks saanud, kui ma nende kasuks oleks otsustanud?

See aasta on olnud minu jaoks nii õpetlik! Nii keeruline, avav, igatsust tekitav, armastust õpetav, lähedust õpetav. Näidanud, kes on minu sõbrad ka siis, kui mul on tohutult raske ja ma olen lihtsalt maas ja maas ja ei jaksa, aga nemad on ikka olemas. Näidanud, kui oluline on minu perekond, kes on mulle nii armas ja keda ma nii igatsen! Näidanud, kui väga on mind õnnistatud just sellise perekonna ja selliste sõpradega! Näidanud, et maailmas on nii palju, mida võtta ja kogeda, mida enda omaks vormida, mida jagada. On näidanud õrnust, hoolivust, hoolt, usaldust, inimestevahelist tõelist suhtlemise sügavust. Kui arvasin, et olen hulluks minemas, siis olid minu ümber inimesed, kes aitasid seda läbi arutada ja jalad maa peale tagasi prantsatada .

Mida ma siis sellest järeldan?

Maailmas on vaja perekonda, lähedast perekonda ning sõpru, tõelisi sõpru ja oma inimesi!! Neid, kellega sa tunned, et ei ole olemaski sügavamat sidet, suuremat armastust ja lähedasemat hoolt, kui just nende inimestega! Neid vestlusi ja neid südame sügavamate põhjadeni ulatuvaid kallistusi nagu just nende inimestega!

Ning maailmas on vaja julgust. Julgust, et avada end ja avastada, mis sellel maailmal meile kõigile veel pakkuda on! Kõige selle kiuste, mis tundub halb ja mis hirmutab! Midagi siin ikka on, mis teeb südame nii soojaks ja nii rõõmsaks! Midagi siin ikka on, mis paneb kepslema ja rõõmust hõiskama! On see töökoht, hobi, puhkusreis, tööreis, kunst, muusika, tants, sport, perekond, sõbrad, lemmikloomad, toit, jook, khmm.. ained (mõistlikes kogustes). Võimalusi on!

Võimalusi on ja neid saab igal päeval kasutada. Iga uue aasta algus on jälle võimalik valida ja astuda samm selle poole, mida meie hing tegelikult igatseb. Mida meie sisemine väike poiss ja tüdruk kunagi ammu maailmast uskus ja lootis. See maailm on ikka veel samuti alles. Kui me sellesse usume. Ja seda enda ümber kasvatame. Idealistlik? Jah. Võib-olla tõesti. Aga siiski täis siirust ja armastust, kuna mina olen ise omal nahal kogenud kui tõsi see võib olla. Kui väga sõltub minu elu kvaliteet ja heaolu minu enda suhtumisest, valikutest, julgusest ja avatusest. Ja kui olengi vahel kurb ja nukker ja tunnen end üksi, siis ka see on emotsioon, mida tuleb läbi elada! Ja siis elangi. Ja olengi kurb ja nukker, aga see läheb üle. Kõik läheb üle. Elu käib võngetena, lainetena. Alati ei olegi kõige parem olla. Ja alati ei ole ka kõige halvem olla! Aga nii palju kui ma ise sellele positiivsele võnkele kaasa aidata oskan ja saan, nii palju ma seda teen. Ning madalvõnkes olles üritan sellest õppida ja sellest targemana välja tulla.

Kallis. Pikaks läks mu jutt. Aga väljendasin enda südamest tulevat igatsust. Kallistan sind sel aasta viimsel päeval nii tugevalt ja südamest kui vähegi jaksan! Veeda see mõnusalt, veeda see mõnusate inimestega! Ja alusta uut aastat avatusega. Panegi kirja oma lubadused ja mõtted ja vaata, millised neist täituma hakkavad ja milliseid samme sa ise valmis oled tegema, et need päriselt tervesse aastasse edasi kanduks. 🙂

 

Kapadokya, veelkord Kapadokya

Eelmise nädala pühapäeval oli meie päev broneeritud Kapadokya reisi jaoks. Kuigi ärkasin varahommikul kurguvaluga ning jäime ka kokku lepitud ajakavast sedavõrd maha, et pidime lõpuks takso võtma, siis jõudsime ikkagi enam-vähem õigeks ajaks bussile, kus tuli siiski veel teiste kohale jõudmist oodata (unustasmie vist, et oleme Türgis). Enesetunne oli mul hommikul ikka päris kehv ja oleks tahtnud kangesti ainult magada, aga pidasin ikka terve päeva kenasti vastu ja lõpuks oli ka enesetunne parem.

Seekordne reis oli kõigile tulijatele tasuta, kuna korraldajaks oli kesklinna piirkonna omavalitsus, kus osad EVS’i tegijatest oma projekti läbi viivad ning sihtgrupiks EVS’i vabatahtlikud ja AIESEC’i praktikandid. Kokku oli meid 30. (Alguses loeti justkui kokku 31 ning umbes poole päeva pealt sai sellest numbrist 30. Kas tegu oli siis tõesti lugemisveaga või jätsime me kellegi väga nukralt kuhugi peatuspaika üksi ringi uitama? Vot ei tea.) Peatusime Kaymaklı maa-aluse linna külastuseks (linn oli palju väiksem, kui Derinkuyu ning käisime selle läbi umbes kümne kiire minutiga) ning sõime seal samas ka pided (ei olnud kõige parem pide, mida saanud olen), Göreme äärealal, kus vaatasime pisut korstamajakesi (nii palju kui udu seest näha oli) ning osad inimesed ostsid ka suveniire, ronisime ühe korstnakujulise lossi tippu, mis oli tegelikult kohe kindlasti mõeldud kaugeleulatuva ja imelise vaate nägemiseks, aga meie ei näinud midagi, kuna olime täielikult justkui pilve sees, külastasime Avanose linnapea kontorit, kus rääkisime tund aega linna ajaloost ja seinal asuvast vaibast, millel oli kujutatud Atatürkist tähtsuselt teisel kohal olevat meest Türgis ning lõpetasime oma päeva savimuuseumis, kus oli näha savist valmistatud esemeid läbi aegade ning lõpuks saime näha ka savitöökoda ja meile näidati meie silme all, kuidas üks ese valmib. Ühel vabatahtlikul oli võimalik ka ise järgi proovida.

Päev oli kokkuvõtvalt väga armas ja tore, kuigi muidugi ei näinud me seda imekaunist vaadet, mida Kenniga nautida saime. Selle asemel sain seda ise oma peas ette kujutada ning udu oli seeläbi justkui tühi paberileht, millele ma sain oma mälestusi ja kujutlusi projitseerida. Seega olin mina siiski väga rahul. Neist inimestest oli muidugi kahju, kes olid seda piirkonda esimest korda külastamas ega teadnud sellest midagi, mis sinna udu sisse mattunud on. Soovitasin kõigil neil võtta Kapadokya külastamiseks veel üks retk ette! Mälestused eelmisest maa-alusest linnast olid samuti tunduvalt erilisemad ja rikkalikumad, kuna nägime palju rohkem ja saime veel palju edasi tagasi käia, kui soovisime. Sel korral midagi väga uut ja teistsugust enam ette ei tulnud ning kõik kiirustasid nii kiirelt sealt läbi, et ei olnud korralikult aega piltigi teha. Mõned läksid lõpuks veel teisele ringile, aga mina otsustasin mitte minna. Linnapea kontoris oli selles mõttes veider, et olime midagi sellist juba Mersinis läbi elanud. Kuigi Mersinis oli asi palju ametlikum ja vaoshoitum. Aga kuidagi imelik, et pressisime end kõik sinna tema tegelikult üsna suurde ja mugavasse kontorisse, et saaksime kuulata lugusid linna ajaloost samal ajal kui linnapea ise oli märgatavalt liiga tõbine, et tegelikult tööl olla. Oli kahju nii temast kui meist, kuna kui palju me sellest jutust ikka kaasa võtsime. Üks huvitav seik oli siiski see, et tema arvamuse kohaselt on Avanose linna all üks suureulatuslik maa-alune linn, mis on teiste keskuseks, kuna teistest maa-alustest linnadest viivad selle poole käigud, aga seda ei ole võimalik väga uurida, kuna linn on ju peale ehitatud ning see nõuaks suurt rahalist toetust. Teiste maa-aluste linnade puhul on sissekäigud kusagil väga väikeste linnade külgedel, mis on ajaloo poolest tehtud nii, kuna sel viisil on vaenlastel väiksem võimalus sissekäike märgata. Igal juhul jäi see meile hetkel küsimärgiks ning ehk kunagi tulevikus kuuleme, mis sellest teooriast saanud on!

Reisi ajal hoidsin pigem omaette ja keskendusin piltidele, aga siiski rääkisin ka omajagu inimestega ning oli tore. Tagasisõidul peatusime ühes bussiboksis (sellises, kus kõiksugused pikamaa bussid ikka peatuvad) ning ostsime endale sealt süüa ja juua ning jätkasime sõitu Ankara poole. Magamine ei olnud eriti suur võimalus, kuna bussi tagaosas mängiti vampiiri mängu. No, samasugune nagu meil oli libahundi mäng, aga lihtsalt vampiiri mäng. Väga hästi oli kuulda põhjendused ja õigustused, et miks keegi ikka on või ei ole vampiir. Aga ausaltöeldes ei olnud need kohe pooltki nii leidlikud nagu meie omal ajal mängides välja mõtlesime! (“Ma ei ole vampiir, sest sina oled vampiir!” .. Oeh..) Siiski oli see ka mingil määral meelt lahutav selle piirini, kui oleks lihtsalt magada tahtnud või vähemalt paremaid intriige kuulda soovinud.

Bussijuht tegi Ankarasse jõudes linnaäärest alates mitu peatust. Ühes kohas läks maha vaid üks neiu ning üks noormees seletas talle kangesti, kuidas see neiu nüüd ikka sillast üles ja kes teab, mis suunas peab hakkama minema kell pool kaksteist öösel üksi ja pimedas. Ometi oli bussi peal tore kamp noormehi, kes samuti oma asjad haarasid ning neiuga kaasa läksid! See oli väga armas. Ning lõpuks jõudsime ka meie tagasi oma sooja ja mõnusasse koju ja läksime magama. (Et siis mõlemad järgmisel päeval haigena ärgata, aga mis seal ikka.)

Reis oli tore ning kuna tundus kõigile päris kenasti meeldivat, siis tundub, et selliseid ettevõtmisi korraldatakse veelgi. Kas siis väljasõite või töötubasid või seminare või miskit, aga igal juhul proovitakse vabatahtlikke ja praktikante Ankaras rohkem ühendada. Mulle sobib! 🙂 Kõiksugused sisseääsud olid meile päeva jooksul tasuta ning isegi toidu hind oli meeldivalt madal (7 liiri=2,2 eurot).

Mulle meeldis, teine kordki!

Ahjaa! Lund nägime! Ja tegin ka teie jaoks spetsiaalselt pilti, kuna ehk teil ei olegi? Meie natuke ikka nägime! Ja terve järgmine nädal pidi lund sadama. Nii et seda ma ootan pikisilmi. 🙂

Pildid: https://drive.google.com/open?id=0B0cOsMcF3pcgYjdLUjlXZ3dUMlE

12434730_10207435213391387_1739135995_n

Jõulud EVS’i tüdrukutega

Selline pealkiri sai meie üritusele, kuhu hakkasime järjest inimesi kutsuma. Alguses oli kõik väga lihtne ja selge, et kutsume vaid need inimesed, kes on meile siin kõige suuremateks sõpradeks saanud ning veedame nendega koos rahuliku õhtu. FB’s ürituse tegemine on aga alati üks suur segadus ja läheb kiirelt käest ära, nagu ma olen tundnud ka enda kodus pidude korraldamise puhul. Siis ikka näeb järjest, et seda sõpra ma ju ei kutsunudki ja ehk tahaks tema veel ka tulla ja.. Nii see läheb. Kokku kutsusime umbes 25 inimest. Nii palju siis väikesest rahulikust koosolemisest.

Korraldamise ja ettevalmistustega tahtsime juba varakult pihta hakata, aga lõpuks juhtus ikka nii, et põhiline ettevalmistuste tegemine jäi kahte viimasesse päeva, millest üks oli sama päev, mil tulid külalised. Enne olid valmis vaid piparkoogid, mida ma ka kontorisse viisin ning ise isukalt kodus sõin. Eelmisel päeval saime lõpuks poes käidud ja vajalikud toiduained ostetud ning mina tegin öösel ka koogi ja praekapsad valmis, millest esimene sai natuke liiga jahune ja teisega oli rohkem vaega kui oleks arvanud! Nimelt oli poest ostetud kapsas nii tohutult soolane, et mässasin sellega ikka mõne tunni enne kui rohkem rahule võis jääda.

Järgmisel päeval, jõulupäeval, mis peaks olema tore ja armas ja rahulik ja rõõmus ärkasime me ilmselgelt liiga hilja (peale kümmet). Igasugune askeldamine ja toidu valmistamine võttis nii kaua aega, mitmed toidud läksid sassi ja Sara oli lõpuks üsna tõre mu vastu ning mina olin lihtsalt väsinud ja oleks tahtnud kõigest loobuda, oma tuppa minna ja seal pisut rahus olla. Ei olnud sellist õnne! Inimesed hakkasid juba varakult saabuma, toolid tuli kuidagi kohale toimetada, toidud ei olnud veel valmis, tuba ei olnud koristatud, laud ei olnud kaetud. Kõike oli korraga palju ja oleks tahtnud veel ühte päeva, et kõigega rahus tegeleda. Aga nüüd enam seda aega ei olnud. Olime palunud inimestel endalgi midagi kaasa tuua ning kõigele tuli leida taldrik või kauss, lusikas või kulp. Minu enda korda sättimine oli kaheminutiline koduriided seljast-sukad jalga-kleit selga-juuksed kammida kiire trall, mille käigus avastasin, et sukad on ikka väga väikseks jäänud ja see tegi veelgi nukramaks. Aga tuli tegeleda inimestega, tuli korraldada toolid, lauad, toidud, joogid, inimesed. Inimesi muudkui saabus ikka rohkem juurde. Mõned olid ikka täitsa võõrad ka. Nii minu, kui Sara jaoks! Inimesed, keda me ise ei olnud kutsunud. Aga mis sellest ikka, kui üldine trall oli niigi suur. Õnneks olid olemas suured abilised, kes aitasid lauda katta, toole seada, toite valmistada (Ceren, Elçin, Ece, Kaan, Arda). Nii tore, et nad olemas olid! 🙂 Inimesed tõid rohkelt maitsvaid toite. Kui mina kartsin, et toidust jääb puudu ja Sara, et jääb üle, siis lõpuks ikkagi oli näha, et jääb üle. Sai veel mitu päeva pärast jõuluõhtut süüa. Meie pakkusime lasanjet, kartuli-munavormi, ahjukartuleid, liha-köögiviljavardaid, porgandikooki, piparkooke, glögi. Teiste poolt toodi aga mitmeid jõululikke kooke, kirjut koera, kõrvitsasuppi, salateid, riisi, kastmega kanakoibasid, šokolaadipalle, muffineid, puuvilju, mingeid taignas küpsetatud hõrgutisi, veine, viskit, rakıt. Palju toitu lõpuks 22-le inimesele! Enamuses ikka mahtusime seatud laudade taha, inimesed sõid ja jõid ja tundsid õhtust rõõmu. Oli palju jutuvadinat ja inimeste omavahelist tutvumist ja uute sõpruste vormimist. Mina olin kogu selle melu keskel kuidagi rahutu ja tundsin, et olen justkui üksi kõigi nende inimeste keskel. Nii väga soovisin, et sellist asja ei juhtuks, kuigi pisut enne õhtut ikka kartsin küll, et nii võib minna. Küllap olin väsinud kogu sellest korraldamise kiirusest ja melust ja ebameeldivast tundest. Ei teadnud ju kõiki inimesi ja ei saanudki kõigiga suhelda, kuna inimesi oli lihtsalt liialt palju ja mina tahtsin vaid süüa ja puhata. Inimestest ja kõigest. Ometi ikkagi rääkisin inimestega juttu, nautisin maitsvaid toite ja proovisin enda tuju kuidagi üleval hoida. Tore oli kõiki näha. Muidugi oli. Meeldiv, et kõik midagi nii armsalt kaasa tõid ja vaeva olid näinud. Et inimesed omavahel suhtlesid ja õhtut nautisid. Aga minu enda jaoks oli kõike lõpuks liialt palju. Lõpuks hakkasin koristama kui mõned inimesed veel külas olid ja Sara nad ka siia ööseks kutsus. Ei tahtnud hommikul kõige selle segaduse sisse ärgata, eriti kuna pidime hommikul vara veel toolid ka kontorisse tagasi viima. Nii ma siis hoopis koristasin ja ei võtnudki osa suure toa melust. Meeleolu oli kuidagi maas ja ei aidanud ka paari veinisõõmu võtmine. Õhtut tegi pisut huvitavamaks siiski ühe noormehega usu teemadel rääkimine. Jagasime mõlemad oma mõtteid seoses kristluse ja islamiusuga. Oli põnev. Kui sain koristatud oli suures toas ka vaiksemaks jäänud ja läksimegi kõik magama.

Järgmisel päeval oli vaja varakult tõusta ja toolid kontorisse viia. Õnneks olid meile abiks meie eelmise õhtu külalised, kes ööseks jäid. Kontoris oli kuidagi eriti külm meeleolu kui sinna jõudsime. Küllap oleme kuidagi halvasti käitunud igasuguste kontoris käimiste ja muuga, aga loodan, et need suhted saavad ikka rohkem korda, kui oma tublidust üles näitame. Terve päev möödus minu jaoks pigem nukralt. Ei tahtnud inimestega suhelda, ei tahtnud osa võtta lõunasöögist, millele uuesti inimesi kutsuti. Ei tahtnud midagi ega kedagi, aga ainult koju. Minu igasugune varasem jutt tundub siinkohal nii idealistlik ja üles paisutatud, aga pean siiralt ütlema, et igatsus oli suur ja nukrus sellest, et ei saanud oma pere juurde, oma kallite sõprade juurde, kellega olen oma elu pikemalt jaganud ja kes mind rohkem tunnevad. Kellega ei pea iga vestlust uuesti alustama seletades oma projekti või kordama mitu korda, mida ma siis siin Türgis teen või kaua ma siin veel olen või.. Oleks tahtnud oma kalleid inimesi, kes juba teavad ja tunnevad ja kellega saab arutada ka teistsuguseid teemasid, sügavamaid, südamelähedasemaid. Seega hoopis nukrutsesin oma toas ja lasin teistel rõõmsad olla. Õhtul aga olime kutsutud ühe Sara sõbranna juurde külla kohvile, kuhu ma alguses kohe üldse minna ei tahtnud, aga lõpuks tundus siiski üksi olemine veelgi nukram ning läksin ikka teistega kaasa. Õhtu oli päris tore. Kodus, mida külastasime, oli ka kuusepuu, mille all olid kingitused ja see tekitas kohe palju mõnusamat tunnet! Tegemist oli ka palju rahulikuma olemisega, kuna istusime vaid kuuekesi ümber väikese laua ja rääkisime juttu. Mulle meeldis ja tuju läks ka pisut paremaks. Õhtu lõpus, kui koju jõudsime, andis Sara mulle võõrustaja poolt saadetud kingituse, milleks oli pisike sendikukkur. Veel olin eelmisel päeval saanud kingiks pisikese raputatava lumekera, pisikese magneti ning Sara käest pisikese roosa põrsa, kellel on balletiseelik seljas ja kes justkui tantsib. No vot siis..

Laupäeval läks Sara koos teiste itaallastega Konyasse ja mina jäin üksi koju. Kasutasin võimalust korter korralikult ära koristada, maitsvat jõulutoitu süüa ning lähedasematele inimestele kinke osta. Koristamisega läksin sedavõrd liialt, et läksin rõdule pühkima märja pea, lühikeste pükste ja õhukese pluusiga. Õhtuks oli kurk pisut valus, aga lootsin, et läheb üle. Järgmiseks hommikuks oli aga ainult hullemaks läinud ning nüüd olen mitu päeva kodus istunud ja end ravida üritanud. Palju maganud, palju köhateed joonud, mille Eestist endale kaasa ostsin, mandariine ja banaani söönud, kingiks ostetud šokolaadid ära söönud. (Õigustuseks tobe lause: “Aga ma olen ju haige!”.)

Pühapäeval ma aga kodus ei olnud, kuigi muidugi oleks olnud kõige õigem mõte end kohe ravima hakata. Nimelt oli juba varem plaanis ja kokku lepitud meie piirkonna omavalitsuse poolt korraldatud väljasõidule minna. Sihtkohaks jällegi Kapadokya. Aga sellest kirjutaksin eraldi postituses pikemalt. 🙂

Jõulude kohta ütleks nii palju, et ükskõik kui valus ja imelik oli minu eelmine jõulupüha, siis sel aastal oli see veelgi nukram ja üksikum. Eelmisel aastal olin koos oma perega ja mul oli nendega lõbus. Käisime lumises metsas ja vaatasime mere ääres päikeseloojangut. Tegime koos süüa ja tundsime üksteisest rõõmu. Ning koos kõigi sõpradega jõulude puhul kohtuda oli nii imeliselt meeldiv ja rõõmustav ning viis nukramad mõtted kindlalt eemale. Sain nii mitmeid toredaid ja läbi mõeldud kinke ning valmistasin isegi suure hoole ja armastusega teistele kinke. Sel korral oli aga teisiti. Nii palju võõraid inimesi ümberringi ja kuidagi korduvad pinnapealsed teemad, mis väga kaugele ei jõudnud. Ootasin midagi muud. Ootasin jõulurahu koos lähedaste inimestega. Aga seda oli sel korral vähe. Millest on kahju! Ja kindlasti on asi ka minu enda suhtumises ja vaatenurkades, aga ega ma siis ei hakanud ennast sundima ka, kui tõesti tuju ei olnud. Rahu olen saanud nüüd edaspidi kodus haige olles. Kuidagi ootamatu rahu, aga siiski on.

Oleksin ju võinud kirjutada siia kui imeliselt hästi kogu seee õhtu läks ja kui suurepäraselt ma end tundsin, aga milleks valetada ja asja ilusamaks teha, kui see tegelikult on? Tahtsin olla aus ja rääkida asjust nii, nagu need olid ja ka praegu on. Jagada seda, mis minu sees viimastel päevadel toimunud on. Isegi kui see ei ole kõige positiivsem jutt. Vaikselt hakkab tuju ja enesetunne paranema, kuigi köha on jätkuvalt, täna lisandus ka nohu ning ikka veel ei oska ma piisavalt soojalt end riidesse panna! Homme aga lähen kontorisse ja üritan seal mingit sorti tööga ühele poole saada. Veel aasta viimasel päeval.

Nii uskumatu on kirjutada siia aasta lõppu veel midagi nii kurvameelset, kuigi terve aasta on olnud pigem täis õnne otsinguid ja ka selle leidmist, aga kõige keskel olen proovinud säilitada positiivse suhtumise. Ja lõpuks rõhuvad jõulud ja aasta lõpp mind kõige rohkem. Väga ebaharilik ja imelik tunne on sellest sees!

Haiguse tõttu jäin ilma ka eile toimunud Eesti saatkonna aastalõpupeost, millest on väga kahju. Ning samuti ei ole mul homseks ühtegi kutset ega plaani. Varem justkui oli, aga sellest ei ole nii pikka aega juttu olnud, et tundub, et see ei kehtigi enam. No, harjumatu aasta lõpp on!

12375982_10207392203156158_5288817955182252429_n

 (PS! Pildiks on üks enne söömist tehtud ütleme siis nii, et grupipilt. Palju toredaid inimesi ühel pildil ja mina ka kusagil kaugel laua teises otsas olemas.)

Antalya, veelkord Antalya

Praeguseks on Türgimaa pinnalt lahkunud nii Jana kui Kärt. Nemad on pühadeks kodus, oma perega, magavad oma toas, naudivad oma vanemate hoolt ja armastust. Meie aga oleme Saraga kahekesi Ankarat rõõmustamas. Mina olen tegelenud rikkalikult piparkookide valmistamisega ning Sara on mind ka selles abistanud. 🙂 Jõulud on kahe päeva pärast ja meid ootavad mitmed ettevalmistused, poeskäigud, kokkamised, koristamised, toolide kohale saamised, inimestele susside kaasavõtmise meeldetuletamised. Meie korteri põrandal oli varem igal pool paks vaip, aga kui neiud Sara ja Kärt siin kahekesi alguses suvel olid, siis mõtlesid, et milleks see vaip! Võtsid elutoast vaiba ära ning panid kuhugi kappi puhastust ja küllap ka järgmisi vabatahtlikke ootama (?), kuna nemad selle tagasi panemise peale ei mõelnud. Nüüd kui on käes talveaeg on väga hästi näha, miks seda vaipa siin vaja oli. Põrand on puidust ja külm ning praegu ei aita kaasa, et elutoa aken on terve toa väline sein ning sealt puhub vaikselt jalgadele pidevalt jahedat talvehingust. No, mis talv see meie mõistes tegelikult on.. Kraadid piirnevad nulliläheduses ja kuhugi ekstreemsustesse pigem ei lähe. Aga eks Eestigi talv on hetkel selline? Mina igal juhul loodan Eestisse tulles leida eest paksu valge lumevaiba, millesse ma saaksin end kohe peita. (Just täpselt nii nagu see kiisu: http://45.media.tumblr.com/a9970a67f485cfe70f2fa4ae3c8340ee/tumblr_mknht8Uvuw1qdlh1io1_400.gif ) Kui mõtlen tagasi eelmise aasta veebruarile, siis see ei tundu väga võimalik olevat, aga unistama peab. Kuidas me muidu oma soove ellu viiksime! Äkki kui kõik inimesed korraga Eestis hästi palju lume peale mõtleksid ja seda sooviksid, siis kas lumi tuleks maha?

Aga mis veel enne meie jõulunädalat toimus. Eelmise nädala lõpus olime kolm päeva Antalyas. Neljapäevast kuni laupäevani. Seal toimus Euroopa Liidu ja Türgi vahelise koostöö konverents. Selline kokkuvõtlik info jagamine ja muljetamine ühe projekti lõpu tähistamiseks. Konverents algas juba nädala alguses, aga meie saime minna alates neljapäevast. Alguses kui kontoris sellest juttu oli, tundus, nagu meid ikka kaasa ei võetaks, kuna kõik pidavat olema türgi keeles ja meie ei oleks nii või naa väga midagi aru saanud. Küsisime veel üle, et kas me ikka saaks ka minna. Siit (Ankarast) on alati tore kuhugi välja saada ja eelmisest Antalya külastusest oli veel hästi meeles pehme voodi, maitsev rikkalik söök ning meri! Öeldi ei. Aga siis mõni päev hiljem tuli teade, et meid ikka võetakse kaasa! Et sel korral on edasi-tagasi reisimine lennukiga ja kas sellised ja sellised kuupäevad ja kellaajad on meile sobilikud. Olime väga rõõmsad ja muidugi nõustusime toreda pakkumisega! Enne sõitu oli veel viimane õhtusöök koos Janaga, kes oli meile toitu valmistanud. Selline väike ärasaatmise õhtu. Ja teisipäeva õhtul oli jõuluõhtusöögi kahe toidu katsetamine, mille puhuks kutsusime ka Mehmeti endale külla. Sõime rohelise pestoga ja ubadega lasanjet, kartulivormi ning Jana ostis meile magustoiduks šokolaadikooki. Siin on IGASUGUSED koogikesed ja keeksid ja saiad ja saiakesed ja no.. jahutooted (!) nii odavad ja kättesaadavad, et osta kasvõi igaks toidukorraks. (Ja mõned ostavadki.) Aga samas, igaüks neist ei ole üldsegi mitte nii hea (kuigi Kenni siinoleku ajal avastasin jälle oma suure armastuse keekside vastu, mis kunagi lapsepõlves oli) ning tuleb ikka rohkem või vähem teada, millega tegu on, enne kui ostad. Eriti kui on pakendatud toode. Või isegi tordid ausaltöeldes ei pruugi siin väga maitsvad olla, nagu ka minu varasematest postitustest on välja tulnud. Olen piisavalt julge, et öelda, et oskaksin nii mõnestki sellisest koogist ise midagi paremat välja võluda.

Aga kaldusin vist teemast üsna kõrvale. Toiduteemade puhul ikka võib nii juhtuda. Küllap jõulupeopostitusest pühendan umbes poole toidust rääkimisele. Mida ikka keegi tõi ja kui palju me Saraga ülejääke nautida saame. Mida ma ikka siiralt loodan, et me saame! Aga teemaks oli ju Antalya reis. Nonii. Lahkusime oma lennuki poole enne kümmet hommikul. Lennuki peal saime võikut, keeksi ja vett, mis kõik olid muidugi eraldi kilepakenditesse mässitud. No, loomulik ka, aga.. Nii palju prügi. Ikka järjest ja järjest. Vesigi ei olnud mitte pudelite vaid pisikeste pehmete jogurtile sobivate topsikeste sees, millelt sai kaane pealt tõmmata. Ega seda siis alles ei hoia ja kuhugi taaskasutusse ei vii. Jood kohe ära ja topsik prügikotti! Antalya lennujaama oli meile ja ka teistele külalistele tulnud vastu üks noormees konverentsilt, kes kõik sõidu pealt tulnud inimesed kokku kogus, omavahel pisut tuttavaks tegi ja bussi peale suunas. Jõudsime hotelli (juba eelmisest reisist tuttavasse Porto Bello hotelli) just selleks ajaks, kui hakkas valikut Türgi valitsuse väliseid organisatsioone tutvustav laat, kus igal ühel oli oma lauake koos igasuguse nodiga, mis organisatsiooni tutvustas. Käisime seal Saraga põnevuses ringi, küsisime infot ja noppisime laualt voldikuid, pastakaid, märkmikke, küpsiseid. Võtsime mõlemad endale passiümbrise, mis on Türgi lipu kujundusega (mida me sellega küll tegelikult peale hakkame?), kaartide jaoks mõeldud rahakoti (samuti punane) ning muidugi.. veel pastakaid ja pliiatseid. Jee! Nodipäev. Ühegi asjaga veel tõsisemalt tutvust siiamaani teinud ei ole, aga see on kindlalt peale jõule plaanis ette võtta. 🙂 Kohvipausi ajal tutvusime pisut inimestega ja rääkisime teiste vabatahtlikega, kes erinevates organisatsioonides töötavad. Mõnel on ikka palju rikkalikum elu tegevuste mõttes! Terve nädal on tegevusi täis pikitud.. Sellist olukorda enda omaga kõrvutades (mida väga tegelikult siiski teha ei tohiks..) tekib ikka nukker tunne küll. Aga olen vaikselt seda pisikest muret lahendamas ja kui on midagi kindlamat, siis kirjutan sellest ka siia. 🙂 Tahaksime Saraga oma projekte pisut ühendada ja koostööd teha ja oma järelejäänud aega paremini ja rikkalikumalt ja kasulikumalt sisustada. Kohvipausi katkestas äkitselt Ceylani hüüe, et meie töötuba on algamas! Meid registreeriti skulptuuri töötuppa. Tegelikult oli erinevaid töötubasid ja vestlusringe päris rikkalikult, aga meil läks lõpuks oma kunstiteostega lausa üle aja ja viimaks kiskus meid meisterduslaua tagant ära tohutult tühi kõht. Olime sel päeval vaid väga vähe söönud ja tahtsime juba rikkalikku õhtusööki. Töötuba oli aga väga meeldiv. Alguses anti kätte suur tükk savi ning öeldi, et seda tuleb lihtsalt muljuda ja käte vahel pehmeks ja soojaks teha. See sobis meile imeliselt! Nautisin nii väga seda rahustavat mudimist ja voolimist. Alguses ei teadnud kohe üldse mitte, et mida selle saviga siis peale hakata. Mida ma sellest teha tahaksin? Igasugused mõtted tundusid liiga tavalised. Tass. Kauss. Nägu, selle järgi, mida oli hakanud valmistama meie juhendaja. Aga siis tuli hea mõte. Hästi paks kiisu! Mida muud paremat olekski võinud teha kui ühe igatsetud paksu kiisu. Võtsin ilmselgelt liialt suure tüki savi ja hakkasin seda vormima, enda peas olema paksu kiisu sarnaseks tegema. Ei saanud kohe pihta, et mis ja kuidas ja kui savi on nii raske, siis kas kiisu üldse seisaks püsti ja siis ikka otsustasin ta istuma panna. Sealt edasi läks juba lihtsamaks. Volüümikas keha (!), pea, käpakesed. Vormisin ja mudisin ja silusin ja silitasin päris pikalt ja hoolega. Vahepeal kuulsin kommentaare inimestelt oma mõtte üle, et kuidas siis ikka paks kass ja miks.. Sara ei saanud pikka aega aru, et tegu on kassiga. Pakkus paksu jänest või oravat. Aga lõpuks ikkagi tuli rohkem kassi nägu pähe. Kui ma vähegi õigesti mõistsin (jutt oli suures osas türgi keeles või isegi itaalia, kuna kohal oli ka mitmeid itaallasi, Sarale sobiv!), siis tuli välja, et minu töö oli juhendaja lemmik. Nii armas! Minu kõrvale istusid ikka mitmed erinevad inimesed ja kommenteerisid mu tööd. Enamjaolt oli tagasiside positiivne. Tahaks kohe veelgi teha. Ja tead, mis? Saangi! Kuna järgmisel päeval pakkus töötoa juhendaja mulle välja, et kas ma soovin oma kiisut endale võtta. Muidugi soovisin! Soovitas, et pean seda veega kastma ja sel viisil saan veelgi vormida ja kasutada. Nii kena. 🙂 Üks kommentaar vormimise ajast oli veel selline, et kiisu näeb nukker välja ja et kas ma ise olen siis nukker. Et kunstnikud pidid oma emotsioonid enda teoste sisse panema. No, eks ma olin küll pisut nukker ka. Igatsus kodu järgi. Igatsus pere järgi. Igatsus Kenni järgi. Aga ikkagi nautisin kogu seda tegemist väga ja olin väga lõbusas tujus samaaegselt. Õhtusöök oli muidugi väga kaua oodatud ja seetõttu ka väga nauditav. Ilmselgelt võtsime mõlemad liiga palju toitu korraga, aga ega tol hetkel ju ei hoolinud. Kõht oli tühi ja buffee oli nii mitmeid hõrgutisi täis, et lihtsalt pidi sealt viimse piirini endale midagi sisse mugima. Sööki lõpetades pandi meile südamele, et me ühe olulise külalisega jutustaks, aga me kaotasime ta ära. Läksime küll peale sööki fuajeesse istuma, aga kohe mitte ei saanud aru milline see inimene nüüd olema pidi. Lõpuks tuli välja, et seda inimest seal ei olnudki! No, mis seal ika. Sisustasime selle aja siiski toredalt Saraga jutustades ja kohvi ja teed juues ning lasime ka ühel härrasmehel meist pilti teha, kes lõpuks liikus pildi saamiseks kuhugi lille taha ning hiljem neid pilte nähes tekkis pisut selline jälitaja tunne, kusagilt põõsast tehtud piltide näol. Aga ei olnud hullu. Lõbuslõbus! Sara otsustas magama minna ja mina läksin alla diskosaali, kuhu meid kohalik õhtujuht fuajees oli kutsunud. Õhtune meelelahutus kätkes endas seltskonnamänge koos muusikaga (inimesed tantsivad ja panevad üksteise pähe ühte kaabut ning kelle pähe see muusika lõppedes jääb, läheb mängust välja; istutakse ringis toolide peal, muusika läheb käima, tõustakse püsti, tantsitakse, kõigile antakse ülesanne midagi publiku seast näitamiseks tuua (telefon, sokk, jalajõu), samal ajal eemaldatakse ringist üks tool ning see, kes viimasena kohale jõuab, on toolist ilma). Ise neist osa ei võtnud, aga mingit aega oli lõbus vaadata ning tegevustest pilti teha. Siis aga otsustasin samuti magama minna.

Järgmisel päeval olime konverentsil, mida tükeldasid kohvipausid ja söögikorrad restoranis. Teemaks siis Euroopa Liidu ja Türgi vaheline koostöö, tuleviku plaanid ja soovid ja unistused, praegune olukord, valitsuse väliste organisatsioonide tööpõld ja tegemised. Rääkisid üheksa erinevat inimest kolmes osas kolme kaupa ees istudes. Jutt tõlgiti samaaegselt kõrvaklappidesse vastavalt rääkija keelele kas türgi või inglise keelde. Pean ütlema, et türgi keelest inglise keelde oli tõlge iga kord nii kehv, et oleks tahtnud samal ajal magama jääda, kuigi räägitavad teemad tundusid iseenesest huvitavad. Inglise keelt rääkivate eesistujate puhul olin aga iga kord väga tähelepanelik ja sain üsna palju mõtteid ja infot, mida hilisemaks järelemõtlemistööks kasutada. Räägiti põgenike olukorrast (kõlasid laused, et Euroopa Liit peaks võtma kindlalt 2-3 korda rohkem põgenikke vastu ja et kuidas see on võimalik, et nii rikkad riigid ei saa põgenikke majutada ja neile abi anda), Türgi võimalikust liitumisest Euroopa Liiduga, milliste tegevustega on saanud hakkama valitsuse välised organisatsioonid, mis on suures osas noorte jaoks ja osaliselt ka noorte poolt organiseeritud ja kui palju (või vähe) aitavad selles kaasa omavalitsused. Infot oli palju ja mul oli väga huvitav seda kõike jälgida. Oli huvitav panna kokku igasugused teadmised ja arvamused, mis mul endal siin nelja kuu jooksul tekkinud on ning neid konverentsil kuulduga kõrvutada. Mitmed asjad olid kuidagi liialt positiivsed, mida eesistujad rääkisid ja see oli mulle üllatuseks. Aga kui hiljem olid vikesed vestlusringid, kus kõik said oma mõtteid jagada, mis neil viimaste päevade jooksul tekkinud on, siis oli näha, et ega ka need inimesed ei näe kõike nii roosalt ja lilleliselt kui eeskõnelejate jutu järgi oleks võinud arvata. Oli mitmeid murepunkte ja puudujääke seoses organisatsioonide omavahelise koostöö sujumisega ing samuti ka valitsuse poolt toetuse saamisega. Kohati jäi jutu järgi isegi mulje, et valitsust ei huvita selline kultuuri arendamine ja erinevate riikide vaheline koostöö kohe üldse mitte. Millest on muidugi väga siiralt kahju. Endal tekkis kohe suur soov midagi ise ära teha selle aja jooksul kui siin olen. Vähemalt organisatsioonide vahelise koostöö ja nende reklaamimise osas võiksime me abiks olla küll. Igal juhul on see praegu aga alles mõte, kuna Sara läheb kohe reisile ning mina pean tegelema blogi täiesti otsast peale kodulehele panemisega (WordPressis sai meedia ruum otsa ning otsustati kodulehele ümber kolida).

Üldiselt jäin konverentsiga rahule ning olin ka õnnelik, et sel korral oli rohkem võimalik inimestega tutvuda ja suhelda. Reede õhtul oli konverentsi lõpupidu, mis pidi algama kell pool kümme, aga ilmselgelt algas see alles peale poolt ühtteist. Mingi aja istusin seal samas all diskosaalis üsna üksi ja kuulasin muusikat ing tegin pilte. Siis hakkas aga inimesi rohkem kohale ilmuma. Mõned juba täitsa lõbusas tujus mõned pisut vähem. Rääkisin mõne inimesega juttu, aga kuna muusika oli vali, siis väga seda teha ei saanud. Kui muusika oli alustanud enam-vähem meeldivast hausist, siis edasi liikus see ikkagi kõike popima ja kõige ära remiksituma ebameeldivuse poole. Tantsida ma selle järgi ei tahtnud ning seega jäi pärast mõnda vestlust ja piltide tegemist ka see õhtu minu jaoks pigem lühikeseks. Läksin hoopis fuajeese kuuse kõrvale istuma, kus kirjutasin oma mõtteid üles ja nautisin rahulikumat olemist. Mõne aja pärast läksin magama.

Järgmisel päeval olime Saraga üsna kindlad, et meil on enne hotellist välja registreerimist võimalik saada veel lõuna ning seetõttu ei kiirustanud väga hommikusöögile. Mina läksin siiski varem ja võtsin asja väga rahulikult, ei söönud väga palju ning pigem ootasin, et Sara ka kohale jõuaks, et siis koos lõpetada ja asju kokku panema minna. Sara sõi rohkem, no, igaks juhuks. Panime hotellitoas asjad kokku, viskasime veel viieks minutiks pehmele voodile pikali ning läksimegi alla, kus andsime kenasti oma kaardid ära ning küsisime lõunasöögi võimalikkuse kohta. Tuli välja, et siiski ei saanud! Aga meie lend oli alles peale kella kümmet õhtul. Meil ei olnud tuba, kus puhata, me ei saanud hotellis süüa ning meil oli rikkalikult aega, mida sisustada. Läksime randa. Nautisime mehekohinat, lainete sahinat ja vahutamist, tegime pilte, kõndisime pikalt mööda rannaäärt. Kohtasime oma tee peal ka ootamatult ühte krabi, kes suurest ehmatusest end kohe ründeasendisse seadis, sõrad meie poole naksamas. Sara oli nii elevil ja tahtis kangesti temast ikka paremat pilti saada, aga mina tahtsin krabi pigem rahule jätta. Mõne aja pärast andis ka Sara alla. Veidi aja pärast, kui hakkasime tagasi kõndima, olid kaks kalurit krabi avastanud ning üks neist võttis krabi kätte ja kui olime temani jõudnud, siis seadis loomakese meie poole, et me ikka oma parema pildi kätte saaks! No, armas ju ka, eks ole, aga samas oleks lihtsalt tahtnud vaesel loomakesel oma teed lasta minna. Mina aga sain mõne väga korraliku pildi, Sara mõne hea video ning lasimegi tal peaaegu minna. Sara tahtis ise ka proovida krabi kätte võtta. Kükitas siis krabi selja taga ja ikka vaagis oma otsust. No ikka ei julgenud nii väga. Lõpuks ikka võttis oma paksu salliga krabil selja tagant kinni, aga tema käest ei olnud loomake üldse nii taltsas ja hakkas kohe mõlemale poole selja taha naksama nii et Sara krabi (no, paneme talle siis nime ka, Voldemar) suurest ehmatusest maha pillas. Aga selja peale.. Voldemar oli nii hädas ja Sara otsis kiirelt puutoki, millega ta kõhu peale tagasi aitas, kuigi ega Voldemar seda abi nii kergelt vastu ei võtnud. Üsna tusaselt näpistas abistavat puutoigast. Lõpuks sai ikka kõhuli ja asi korras. Rohkem me teda ei puutunud, aga ega ta kohe kusagile ära ka ei põgenenud. Ehk oli nii suures šokis kogu selle päeva juhtumistest. Ometi, ta sai rahvusvaheliseks staariks läbi tehtud piltide, mis on ju kasvõi natuke tore. Igal juhul loodan, et Voldemari edasine päev läks väga kenasti ja rahulikult! Meie kohtasime jalutades veel õhte koera ning kui teda pisut nunnutanud olime, siis edasine jalutuskäik jätkus koerakarvade maha pühkimisega. Kui lõpuks tagasi hotelli jõudsime, ei olnud aeg veel üldsegi mitte nii palju, et minna lennujaama. Istusime siis fuajees, mina lugesin raamatut ja Sara tegi Skype’i kõne. Enne viit otsustasime siiski lennujaama poole liikuma hakata. Läksime samasse bussijaama, kust olime elmisel korral saanud täpselt õige bussi peale, mis viis meid lennujaama ukse ette. Sel korral oli as  aga keerulisem. Tundus, et seda bussi ei tule veel nii pea ning üks noormees, kes rääkis vaid türgi keelt abistas meid küll ühe bussi peale, aga see oli pisut kahtlane, kuna ta rääkis meile ka midagi taksost ja mõnest minutist, mida sellega sõita tuleb. Alguses ei saanud kumbki väga aru, et mida see sisi tähendab. Siis aga andis noormees meile veel raha ka. Umbes viis liiri! Meie ei tahtnud väga vastu võtta, kuna kuidagi veider tundus võõra inimese käest niisama lihtsalt raha võtta, aga ikkagi leppisime ja võtsime. Lõpuks saime aru, et me peame peale bussisõitu veel mingi maa taksoga sõitma. Noormees, kes meiega bussi peal oli, läks meist varem maha, aga ütles bussijuhile, et ta meile teada annaks, kui õiges kohas oleme ja maha peame minema. Bussijuht teataski ning saime väikese taksosõiduga lennujaama. Rohkem seiklust kindlasti kui eelmisel korral, aga nii meeldiv, et inimesed olid kohe nii abivalmid ja meile infot jagasid. 🙂 Lennujaamas ootasime veel üsna pikalt. Umbes kolm tundi. Istusime enamuse ajast Starbucksi kohvikus, kust Sara endale suure küpsise ja hiiglaslikult ülehinnatud tee võttis (9 liiri millegagi, mis on Türgi kohta ikka väga palju ning tegu oli pakiteega). Mina lugesin jällegi raamatut ning Sara kasutas võimalust inimestega rääkimiseks. Lõpuks aga tuli ka meie aeg lennuki peale minna ning peale lühikest lendu, mis tundus tunni asemel pigem 20 minutit (õhkutõus, söök, maandumine), olimegi tagasi Ankaras, kus liikusime kiirelt bussi peale ja koju.

Vot selline reis sel korral.

Üks tore seik veel Antalya esimesest päevast! Üks naine ütles, et tundis mind ära, kuna ma olin telekas! No, minu jaoks kuidagi väga veider, aga siis ta seletas, et nägi seda filmi, mis oli tehtud noorteorganisatsioonidest Türgis ja mille jaoks minagi GSM’i kontoris intervjuu andsin, kui veel mäletad. 🙂 Nii armas! Just eelmise päeva hilisõhtul oli seda filmi näidatud ühel türgi kanalil telekast. Peaks kohe küsima selle kohta, et ehk on minulgi võimalik seda näha.

Pildid: https://drive.google.com/folderview?id=0B0cOsMcF3pcgX3RpOTQ0aWw3cFE&usp=sharing

12400270_10207353523509191_2124394153_o

Piparkoogid!

Ja saingi taigna valmis! Vuhuu! Tegelikult ise ka vaikselt mõtlesin alguses, et kas ma ikka üldse jõuan selle taigna tegemiseni. Lubasin muidugi küll suure suuga, et ikka teen ja küsisin retsepti ja kuidagi vaimselt valmistasin end selleks järjest rohkem ette, aga ikka oli kahtlus ka sees, kuna ei ole ju varem teinud, ei tea üldse millega tegu ning samuti on kogu ettevõtmine üsna kulukas (läks kokku umbes 100 liiri, mis on siin ikka suur raha!). Aga siis ikka ostsin järjest vajalikke tarbeid ja kui saime endale juba ahju ka, siis mõtlesin, et no nii, nüüd tuleb ikka taigen ka ära teha! Ja täna ma selleni jõudsingi. 🙂

Tegemine oli tegelikult üsna tore! Toimetasin üksi köögis, jazzmuusika mängis, terve köök oli mõnusat maitseainete lõhna täis. Eks ma ju tegin ausalt öeldes täiesti tunde järgi seda taigent. Soovituste järgi ka, aga ka tunde järgi. Kogu protsess võttis päris kaua aega (vahepeal tegin endale veel soolast toitu, kuna kõht läks jube tühjaks), aga pean ütlema, et see oli seda väärt! Kui lõpuks taigna valmis  sain ja seda maitsesin, siis no, see oli ikka päris imeline, kui aus olla. Mõnusalt maitsekas ja jõululik. Mmmm. Tänaseks panin küll taigna külmkappi, aga juba homme saab esimesi küpsikuid valmistada. Olen elevil. Ja tahaks juba süüa neid. Pildid: https://drive.google.com/folderview?id=0B0cOsMcF3pcgOHh6U0VpMHF1cUU&usp=sharing

Piparkookidega mitte seotud teemal. Minnes pisut isiklikumaks. Tead. Ma igatsen sind. Viimastel päevadel on kuidagi eriliselt suur see tunne. Küllap kui sa juba siit loed neid sõnu, siis sind ikka huvitab, mida ma teen ja sa oled mu jaoks oluline. Mul on vahepeal pisut keeruline oma mõtteid jagada. Siin. Kodustega juttu rääkides. Türgis. Asi ei ole kindlalt mitte selles, et ma ikkagi ei hooliks. Kuna ma hoolin. Ja väga. Aga.. Ma olen eelruumis. Ja ma tegelen oma mineviku mälestustega. Osadega, millest arvasin juba üle saanud olevat ja osadega, mis on lihtsalt armsad ja toredad. Tegelen palju oma sisemusega. See on justkui sisemise sahvri puhastamine ja korda seadmine. Sahvris on palju hoidiseid. Mõned on seal ehk juba aastaid olnud. Kusagil tagapool, ei teadnudki, et need seal enam alles on. Aga nüüd siis leian ja.. Peab järgi proovima, kas veel kõlbab. Keeruline on. Vahel ka lihtne. Aga vahel ka keeruline. Hoidistega seoses. Kreegimoosi tahaks! Kas keegi oskab veel sellist imelist hoidist mulle leida? Ise ei ole siit kaugelt sellega hakkama saanud.

Kas sina tead, mis tunne see on, mis hoiab sinust kinni, ei lase lahti, hoiab ja muudkui ootab, et sa sellega tegeleksid, sellele aega ja võimalust annaksid? Mina tean. Ega ta enne lahti ei lase ja enne järgi ei anna, kui ma ennast korralikult pühendan. Ehk saab liiga abstraktne.. Tahaks avada oma mõttekasti ja lasta sealt valla nii paljud ärevad ja erksamad mõttepoisid ja -tüdrukud, kes tahaksid teiste inimeste mõttekastide poiste ja neiudega suhelda ja targemalt tagasi tulles minu kasti suuremaks ehitada. Suhtlemisvajadus? Aga samas oskamatus?

Aga tea, et igatsen sind.

Tänase õhtu juurde tagasi tulles. Lõpuks ometi jõudsin ka küünalde põletamiseni. Kolm küünalt eilse kolmanda advendi tähistamiseks. Harras hetk, aga ikkagi tundsin end nii üksi.

Kuula parem seda lugu. 🙂